Statistiliselt keskmine vale või horoskoop – kumba uskuda?

Statistiliselt keskmine vale või horoskoop – kumba uskuda?

 

On olemas väike vale, suur vale ja on veel statistika. Nii rääkis rahvas Vene ajal. Nüüd on igal erakonnal oma statistika ja oma ajaleht, aga rahvas uurib horoskoope. Mingi usk peab ju olema, kui teadlased on tõeotsingud “ajutiselt peatanud”.

Ministri aus vastus

Värske rahandusminister Ivari Padar on aumees, nagu talumehest ajaloolasele kohane. Olgu tõestuseks tema suutmatus hiljutisel parlamendiesinemisel valet vanduda, kui rahvaasemikust arupärija küsis: ”Kas statistiliselt keskmine perekond võidab või kaotab, kui võrrelda tulumaksulangetamisest oodatavat tulu ja aktsiisitõusust prognoositavat kulude tõusu pere lõikes?” Minister kokutas tüki aega, kuniks keeruline küsimus üle huulte üldse välja tuli ja … laiutas siis naeratades käsi.

Rohkem seletamisi selle küsimuse ja vastuse kohta ei järgnenud. Oli selge, et selgust pole ollagi. Parlament sai ausa vastuse ja oli austusest ministri portfelli vastu vait.

Jah, keegi ei tea. Pole ilmselt uuritudki, aga valitsusliit on kindel – kõik võidavad ja… tõestada pole tarviski. Peab uskuma, kui mitte muud, siis oma õnnejumalat vähemasti. Kaheksa aastat võimu ja riigipirukat jaganud reformimehed võidavad kindlasti, sest idee maksulangusest “lüpsab” poliitilist profiiti jätkuvalt. Rikastele on tulumaksu langetamine ülikasulik ja vaestele näiliselt köitev. Vähemasti tundub nii esmapilgul.

Tegelikult on oravate maksufilosoofilisel horoskoobil ring peale saamas. Ei saa nuumata ainult majanduskapitali. Samavõrra vajavad ajapikku hoolt ka sotsiaalkapital ja kultuurikapital. Muidu kängub inimkapital ehk lihtsamalt öeldes – rahvas lahkub rahvusriigist. See protsess on juba alanud ja lõppu pole näha.

Pronksiöö piksevardaks

Madalad maksud ettevõtluses välisinvestoreid enam ei motiveeri. Kui napib tööjõudu; kui kutseharidus on nõrgalt rahastatud; kui õpetajad küsivad pensioni- ja mitte ainult palgatõusu, sest enamik pedagooge ongi pensionärid; kui riigis puudub kodurahu nii rahvuste kui ka kodaniku ning riigivõimu vahel ja kui pahuksis on võim ja vaim…

Kuniks nii ja palju muudki negatiivset, pole majanduskasvu jätkuvalt kõrget taset loota. Ega ei loodetudki ja selles oodatava majanduslanguse ja suurte valimislubaduste vastuolus oli pronkssõduri afäär kui omamoodi raevuärastaja ehk piksevarras. Piksevarras maandas valijaraevu, mis oodanuks “libeerakonda” erakordsete sotsiaalsete lubaduste täitmata jätmisel.

Täidetavad võinuksid olla nii pensioni- kui palgatõusud, ja seda üheaegselt tulumaksu langetamisega, ehk ainult inflatsiooni jätkuva kiire kasvu toel. Kuid eurotsooni sisenemine eeldab vastupidist – inflatsiooni langetamist. Seega ka majanduskasvu langust, tööpuuduse tõusu jpm. Sõnaga – jahtumist. Täpsemalt, majandusedu jahutamist. Jällegi šokiteraapia kaudu?!

Nii vähemasti kukkus välja, sest pronksiöö lahendas korraga kõik probleemid vähemasti Reformierakonna jaoks. Oodatav Vene transiidi langus ja majandusblokaad jahutavad majanduskasvu jõuludeks kindlasti. Aga seda juba venelaste, mitte oravate süül. Libeerakondlastele jäävad au ja kuulsus peale selle. Ja miks ka mitte, kui poliitika kord on juba selline “libe” trepp, kus isegi õnnejumal ei julge selga pöörata.

Kui Kungla rahvas kuldsel aal…

Oli selline laul, ilus rahvuslik lauluke. Vene ajal olid laulul veel teisedki sõnad: “Kui Kungla rahvas kuldsel aal, kord istus maha jooma, läks Vanemuine kandlega sakusmenti tooma …”

Justiitsminister Rein Lang võitles parlamendi ees, et see vana komme “murul laulda ja juua” jälle rahvale tagasi anda. Põhimõtteliselt demokraatlik nõudmine. Restoranid ja tänavakohvikud on kallid, on välisturistide päralt. Lubatagu siis vaesel Kungla rahval odavalt pargimurul hullata. Olgu Teisel Eestil Esimese Eestiga võrdsed õigused… vähemasti suvesoojas linnas õlut rüübata.

Ma ei arva, et see seadusnõue oleks reformikate järjekordne nipp valijahäälte püüdmiseks. Ei taha uskuda sedagi, et kogu pronksiöö teenis vaid oravate püüdu lüüa rahvuslikult meelestatud inimesed Isamaa ja Res Publica Liidult üle. Usun pigem veidemanlikult: tugeva riigi eksponeerimine pronksiöös, sisuliselt ikkagi Reformierakonna ainujuhtimisel, kõneleb rahvustunde taandumisest eraasjaks, uue suure liidri asjaks.

Selline tendents on demokraatiale tõepoolest tõsine oht. Rein Veidemann kirjutab: “Aprillikriisis oli oluliseks teguriks eestlaste endi kauboikapitalismi halastamatus võitluses muserdatud ja uute ahvatluste survel pidevalt murenev eneseteadvus. Erastasime ja ärastasime oma riiki printsiibil “riik on halb peremees”, aga nüüd ühtäkki olgu riiklus kindel ja vankumatu. Kuid meil puudub usk ja puudub avaliku ruumi rahvuslik tähistustegevus.

Vabadussõja monumentide taastamine oli suur rahvuslik eneseavaldus. Aga vajame niisamuti kultuurivõitude ja -kangelaste tähistusi. Neid pole ja nüüd hoiame rahvuslikkust, võideldes võõraste monumentidega ning otsides vaenlase kuju iseendi hulgast.” (PM, 02.06).

Jällegi on tähelepandav, et liberaalide käed jäid seejuures puhtaks. Libedalt tehtud! Pronksiöö põhitegijad, sise- ja kaitseminister pole reformarid. Veidemann järeldab: “Siunatakse nõukogulikku mentaliteedi jätkumist ühiskonnas, ent võimulolijad käituvad enamasti klassikalise bolševistliku malli järgi: võitja võtab kõik, enamusel on õigus, kõik on võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad.”

PS. Rahvatarkus pruugib sel puhul laulusõnu, mida Vanemuine võiks rahvaasemike hingeselguse turgutamiseks linnamurul laulda: “Kui nii on lood, siis aitab jook, mis võtab sarved pehmeks…”

Liberalism vajab hauakõnet?

Politoloogid arutlevad, et Reformierakonnal on võimust peapööritus. Arvatakse, et esimene tõetund saabub Ansipi parteile 2009. aastal, mil toimuvad nii europarlamendi kui kohalikud valimised. Nii mõnigi konkurent oli valmis otsemaid liberalismile hingekella lööma, mõnel on hauakõne ehk juba sahtlisse valmis kirjutatud. Kuid võta näpust, võimukolmik püsib, vaatamata isegi rumalale soovile rahvaasemike esinduskulud nii ebasoovitaval ajal “lakke tõsta”.

Horoskoobid ennustasid valitsuskriisi sügiseks. Liberaalid, konservatiivid ja sotsid ühes võimuliidus on maailmavaateline rosolje muidugi. Kuid söödav rosolje, sest politoloogid on ammu sedastanud: tänapäeva võimuvõitluses on ilmavaade ainult sirmiks. Sirm sobib kaitseks nii päikese kui ka äikese- ja muude padurajude vastu.

Taevased padud on tänu teadusele ja horoskoopide ilmalikule ilmutuslikkusele mõneti prognoositavad. Maised seaduspärasused, eriti poliitilised skandaalid, on aga suuresti ainult tõenäosusliku ehk statistilise tähendusega. Rahandusministri ülalmainitud üsna tarka ja diplomaatilist vastust kohendades võiks seega öelda, et pole tõesti ühtegi nii-öelda “statistiliselt konkreetselt keskmist perekonda”. Kuid on tendentsid nagu näiteks tendents, et kõrgeltharitud naine ei taha noorelt sünnitada.

Või hoopis tendents, et taskuvarastel on nina teistmoodi krimpsus ja kongus kui retsidivistidel või pangaröövlitel jne. Viimane nn statistiline seaduspärasus avastati ligi sada aastat tagasi itaalia psühhiaatri Lombrozo poolt. On ka teada lugu sellest, kuidas ühel Lombrozo loengul temalt küsiti: “Algul on inimene pätt ja taskuvaras, siis röövel ja retsidivist. Kuidas nina ja füsionoomia kõik need modifikatsioonid järele suudab teha?”

Nali naljaks. Kuid sama naljakas on nõuda, et näidake meile neid “statistiliselt” keskmisi palgasaajaid, viinajoojaid, pangaärastajaid jne. Neid reaalselt pole, kuid nende tungide jõujooned on ometi reaalselt mõõdetavad, on objektiivselt tähtsad suundumused. Nagu näiteks teave sellest, et sotsiaalne turvalisus on Eestis madal. Muulastel kogunisti hirmuäratavalt madal, aga joomine käib üle mõistuse.

On aga üleilmne statistiline ehk siis ka sotsioloogiline tõdemus, et madalad palgad panevad mitte säästma, vaid jooma! Panevad jooma seepärast, et kogu ja säästa oma pisikest palgaraha, mis sa kogud, haljale oksale sa end ei upita. Naudi piskut – joo ja liiderda. Küll mitte suvekohvikus ega samavõrd glamuurselt nagu kõrgkiht, aga pargimurul või külapoetaguses roheluses küll. Pole see Teine Eesti vähemasti nii “rumal”, et ei jooks üldsegi mitte, nagu jällegi üks eestlase laulusalm mittejoojaid parastab.

Poliitiline hetkeaktsioon aktsiisitõusudega joomarluse kui objektiivse tendentsi vastu ei saa. Pole saanud reformitud kirik ega saa ka Reformierakond.

Riiklik eneseõigustus pole rahvusriigi eneseteostus

Sotsiaalne turvalisus ootab turgutamist, sotsiaalne kapital vajab elujõudu. Ja ega seda ainult eurotoetuste kaudu ei lapi ega ehita. Rahvas ootab rahvusriigilt mitte eneseõigustusi, vaid eneseteostust. Rahakapitali diktatuur peab asenduma mõistusliku kolme kapitaliliigi – majandusliku, sotsiaalse ja kultuurikapitali – sümbioosiga rahvuse ja rahvusriigi edenemiseks.

Siit algab mõistusega väärtustatud eestluse elujanu ja mõistev sallivus kooseluks isegi muulastega – elamisviis, mis lubab toota ja sööta ja kasida ka oma riigi ja rahva lapsi. Iive pole habe, mis kasvab iseenesest. Ühekordsed poliitilised loosungid siin ei aita. Vajame majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise kapitali sümbioosi!

Just seda nõudsid libaliberaalide vastaserakonnad valimistel. Libedad oravad olid osavamad ja tungisid vastasmängijate turunišši. See pole paha, kuid ei saa siinjuures käopoegadena teisi “käosulaseid” kurnast välja heita. Siis vajaksime hauakõnet mitte üksnes liberalismile, vaid rahvusriigile eeskätt. Kirjanik Toomas Raudami kümme süllogismi halvast riigist sellele viitavadki: “Riik, mis manipuleerib massiteadvusega, on halb riik. Eesti on halb riik.” (Areen, 17. mai).

Teeme ise paremaks, mis muud! Laulame hinge ilusaks! Mingem koos Vanemuisega koolinoorte laulupeole!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 88 korda, sh täna 1)