Maakondlik veeprojekt toob kaasa märgatava hinnatõusu

Maakondlik veeprojekt toob kaasa märgatava hinnatõusu

 

Europrojekti “Läänesaarte alamvesikonna veemajandus Saare maakonnas” auditeerinud Riigikontroll toob muuhulgas välja võimalikud projektiga seonduvad ohud ja hinnatõusu, mis tulenevalt investeeringu suurest mahust veetarbijaid ees ootab.

Ühtekuuluvusfondist rahastatavate veemajandusprojektide auditeerimise käigus hinnati kolme projekti – Läänesaarte, Matsalu ja Emajõe–Võhandu – ettevalmistamise ja käivitamise edukust ning veemajanduse jätkusuutlikkust.

Eelistatakse odavaid seadmeid

Riigikontrolli auditist ilmneb, et ka Saare maakonna projektis on üldjuhul eelistatud odavamaid puhastustehnoloogiaid, mille puhul võib seadmete käigushoidmine ja hooldamine osutuda tulevikus tavapärasest kallimaks.

Seetõttu võib teenuse hind kujuneda suuremaks, kui kohalikud elanikud suudavad maksta. Ettevõtted omakorda hakkavad kokku hoidma käitamis- ja hooldustööde pealt, seadmed amortiseeruvad ettenähtust kiiremini ning veekvaliteet jääb nõutust viletsamaks. Ettevõte hakkab maksma saastetasusid, mis suurendab jällegi teenuse hinda.

Väga suured lisakulud võivad tekkida asulates, kus ei ole tehtud reovee ainesisalduse mõõtmisi, kuid pärast selgub, et valitud puhastustehnoloogiad ei suuda seadustega ette nähtud kvaliteeti tagada (Eikla, Hellamaa, Linnuse, Tagavere, Saikla, Tornimäe ja Oti asula).

Auditist selgub, et Saare maakonnas võib trassidega liituvate tarbijate arv olla üle hinnatud, kuna AS Kuressaare Veevärk ei ole finantsanalüüsides arvesse võtnud maapiirkondade rahvastiku järk-järgulist vähenemist. Tulemuseks võib olla alakoormusest häiritud puhastite töö, samuti prognoositust väiksem tulubaas, mis ei võimalda puhasteid vajalikul määral hooldada ja renoveerida.

Europrojektiga ehitatud trassidega liitujate arvu võib vähendada ka asjaolu, et trassid veetakse vaid kinnistu piirini. Torude ühendamine elamuga maksab hinnanguliselt ca 10 000 krooni ja see investeering võib paljudele potentsiaalsetele klientidele lähiaastatel üle jõu käia. Osa vee-ettevõtteid plaanib seetõttu pärast projekti elluviimist teatud perioodil vähendada või üldse mitte määrata liitumistasu, et julgustada elanikke veevärgi ja kanalisatsiooniga liituma.

Vee hind tõuseb oluliselt

Ühtekuuluvusfondi toel rajatava veemajanduse hinnakujunduse põhimõtted määravad kindlaks vee-ettevõtete aktsionäride lepingud.

Nende lepingute kohaselt peab vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind kohalikes omavalitsustes katma vee-ettevõtte tegevuskulud ning võimaldama teenida kuni 15% tulu. Riigikontrolli hinnangul ei arvesta aktsionäride lepingutega kokku lepitud hinnavalem seadmete tegelikku amortisatsiooni, mistõttu ei koguta raha, et katta tulevikus nende renoveerimise ja uuendamise kulusid. Samas pole kohalikud omavalitsused nõus kehtestama oluliselt kõrgemaid teenusehindasid, kuna ei soovi suurendada elanike maksukoormust.

Suuremad tariifid võivad vähendada inimeste huvi projekti käigus ehitatava ühisveevärgi ja -kanalisatsioonivõrgustikuga liituda. Ainult 18%-l omavalitsustest olid praegu kindlalt valmis tariifid kehtestama suuruses, mis tagaks kõigi kulude (sh edasiste korrastamis- ja reinvesteerimiskulude) katmise.

Ka vee-ettevõtete hinnangul on amortisatsiooni täies ulatuses katva hinnakujunduse rakendamine raskendatud, kuna paljudes kohtades tuleks praeguseid tariife tõsta mitu korda. Näiteks Kuressaare linnas kasvaks keskmine vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind kaks korda, st 40 kroonini (koos käibemaksuga) m3 kohta.

Samas ei tohi teenuse hind ületada tarbijate maksevõimet. Rahvusvaheliselt tunnustatud seisukoha järgi ei tohi hind olla suurem kui 4% leibkonna keskmisest sissetulekust.

Veehinna kehtestamise õigus tuleb kohalikelt omavalitsustelt ära võtta
Riigikontroll tegi ettepaneku algatada seaduse muudatus, millega antakse vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinna kinnitamise pädevus kohalike omavalitsuste volikogude asemel mõnele olemasolevale või keskkonnaministeeriumi valitsusala selleks eraldi loodud struktuuriüksusele.

Vee- ja kanalisatsiooniteenuse hindade kehtestamine riiklikul tasandil aitab tagada, et tariifides arvestatakse teenuse osutamisega seotud kõiki kulusid, ning vältida probleeme, mis tekivad omavalitsuste soovimatusest kehtestada vajaliku suurusega tariife.

Praegu on mitmes omavalitsusüksuses vee- ja kanalisatsioonihinnad kujunenud ajalooliselt ning paljuski poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt ning ei põhine teenuse osutamisega seotud kuluarvestustel.

Kas tuleviks ühtne tariif kõigile valdadele?

Vee-ettevõtjate selgituste kohaselt sooviksid nad tulevikus rakendada kõigis omavalitsusüksustes pigem ühtset vee- ja kanalisatsioonihinda. See lihtsustaks teenuse hinna arvestamist, välistaks võimalikud vaidlused kanalisatsioonisüsteemiga liitunud omavalitsusüksustega ja aitaks vältida olukorda, kus mõne valla tariifid hakkavad kõigi kulude arvessevõtmisel ületama elanikkonna maksujõulisust, st olukorda, kus vee- ja kanalisatsioonihind ületab 4% leibkonna sissetulekust.

2005. aastal moodustas Kuressaares vee- ja kanalisatsiooniteenus leibkonna sissetulekust 1,55%, mis on väga väike protsent. Oluline on siinkohal märkida, et eestlaste veetarbimine on oluliselt madalam kui Lääne-Euroopa riikides (nt 2005. aastal oli see Kuressaares 73 liitrit inimese kohta päevas, võrrelduna Lääne-Euroopa 180–200 liitriga inimese kohta päevas).

Samas pole paljud omavalitsused ühtsete tariifide rakendamisega nõus, kuna teenuse omahind sõltub mitmest kohalikust tegurist ning erineb valdade vahel mitmeid kordi. Need omavalitsused näevad, et ühtsete hindade kehtestamisel doteeriks osa omavalitsusi teisi.

Kuressaare Veevärgi juhtkond on seisukohal, et teeninduspiirkondade kaupa tuleb rakendada erinevaid tariife, mis põhinevad selle piirkonna teenuse osutamise omahinnal. Aktsionäride lepingu järgi võivad tariifid erineda valdades +/– 20%, mis võib aga Riigikontrolli hinnangul saada õiglase hinna kehtestamisel takistuseks. Samas on ettevõttes loodud kõik võimalused vallapõhiseks kuluarvestuseks ja sellest lähtuvaks tariifide kujundamiseks.

Finantsanalüüsi kohaselt tõusevad tariifid iga nelja aasta tagant alates 2005. aastast kuni 2016. aastani 10%. Pärast seda tariifide reaalhinnad enam ei tõuse ja piirkonnas kasutatakse ühtset tariifi. Lisaks ühtlustatakse nii majapidamistarbijate kui ka ettevõtete tariifid ja võetakse kasutusele abonementtasu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)