Rattaga Euroopas – kolm aastat rändurielu

Rattaga Euroopas – kolm aastat rändurielu

 

Augustis 2004 pakkis Cédric Laugel oma kümme asja ja istus ratta selga, et mööda Euroopat ringi vändates tunda ennast osakesena loodusest ning näidata, kui vähesega on elus võimalik hakkama saada. Jaaniajaks tõi teekond rännumehest prantslase Maarjamaale.

Prantsusmaa, Šveits, Saksamaa, Hispaania, Portugal, Inglismaa, Iirimaa, Šotimaa, Norra, Rootsi, Soome, Eesti… riigid, kus Cédric Laugel viimase ligi kolme aasta jooksul pikemalt või lühemalt peatunud on.

Seda, kuhu täpselt minna, Cédric väga ei planeeri. Olgugi, et hetkel on tal sihtkohaks Kreeka, ei ole välistatud marsruudist kõrvalekalded juhul, kui saatus midagi muud huvitavat ette söödab.

Ajaliselt pole ta kah oma elu kuidagi limiteerinud. „Reisimine on elustiil. See on minu uus töö,“ arutleb rändur. „Ma ei taha ajaga äri ajada. Tahan elada koos ajaga.“

Ratas kui töövahend

Oma musta karva jalgrattale Cédric nime pannud ei ole. „Ratas on vaid mu töövahend,“ põhjendab ta, olgugi, et koos on läbitud Euroopa teid 25 000 kilomeetri jagu. Külateid, kruusateid, linnateid, munakiviteid, metsateid, kiirteid, kõnniteid, maanteid…

„Mulle meeldib, et Eestis pole ainult asfaltteed,“ kiidab kangesti muistset viikingit meenutav mees, kes on kolme aasta jooksul pidanud tunnistama ligi kümne rattakummi purunemist.

Kümme asja

Ratta peale on Cédric suutnud pakkida kogu oma maise vara, mida, tuleb tunnistada, ühe tänapäevase üle kolmekümneaastase inimese kohta päris vähe on.

„See on minu eksperiment. Tahan veenduda, kuidas ma saan läbi ajada võimalikult vähesega,“ põhjendab prantslane ning rõhutab, et olulisim tema arsenalist on vahendid tuletegemiseks. „Ma pean iga päev tule süütama. See on kõige tähtsam.“

Ainukene modernne vidin Cédricu reisikotis on digitaalne fotoaparaat, mille olemasolu nõuab tema ema, kes peab poja eluviisi hullumeelseks. „Aga samas on ta minu üle väga uhke,“ muigab matkamees.

„Ma ei mõista kedagi hukka, et neil on palju asju, sest inimesed on erinevad,“ aktsepteerib mees tema omast erinevaid eluviise, kuid usub, et materiaalsed väärtused ei ole siin ilmas kõige olulisemad.

Looduse rütmis

„Olen alati tahtnud looduse lähedal olla,“ mõtiskleb Cédric oma praeguse elustiili põhjuste üle. „Olen alati olnud huvitatud mahepõllumajandusest. Ma arvan, et see on õige asi, mida teha, et kaitsta keskkonda ja maad.“
„Minu ülesanne on käia paigast paika ja rääkida alternatiivsetest elamisvõimalustest,“ räägib rändur, kuid tunnistab samas, et kõik ei saagi temasugused olla. „Mina olen ekstreemne näide.“

Cédric usub, et inimesed, kellel on pidevalt kiire ning kes kannatavad stressi all, peaksid pöörduma looduse poole. „Loodus annab meile kõik, mida vajame,“ räägib prantslane emakese Maa austamisest. Vabadusetunnet kogeb vaid puhtas looduses.

Sõbrad siin ja seal

„Ma naudin rattasõitu ja inimestega kohtumist,“ toob Cédric välja veel ühe põhjuse teel olemiseks. „Minu eesmärk ei ole midagi tõestada.“ Seepärast ei pane ta niivõrd rõhku külastatud kaugetele paikadele, vaid räägib hoopis innustunult kohatud inimestest.

„Enamasti kohtan häid inimesi, kel on minuga sarnane mõtteviis, ning nemad spondeerivad mind,“ tutvustab Cédric skeemi, mis aitab tal hinge sees hoida.

Tema reisi õnnestumisele aitavad kaasa täiesti võhivõõrad, kellest saavad kohtumisel head sõbrad. „Ehk inimesed näevad, et ma olen aus mees ja nad imetlevad minu tegu,“ püüab inglise, saksa, prantsuse ja hispaania keelt valdav rattur ära arvata abistajate ajendeid.

Mõni kohtumine kestab vaid lühikese hetke, mõnest tekib kuudepikkune kooselu, kus Cédricust saab pereliige, kes jõukohase tööga teenib välja oma koha söögilauas ning pehme küljealuse öötundideks.

Vahel on kurb ka

Cédric ei eita, et aeg-ajalt läheb meel nukraks, kui pikka aega üksinda teel oldud. „Aga see on hind, mille pean maksma ning mida olen nõus maksma,“ ütleb ta, sest üksi rändamise eeliseks on kohustus vastutada vaid iseenda eest.

Ning ega need kurbusehetked kaua kesta, sest ikka juhtub vastu mõni heasoovija, kelle naeratus päikese taas välja toob.

Eestlased olevat Cédricu arvates esmakohtumisel võõrastele vähe avatud, kuid jää sulamisel saavad neist toredad kaaslased. Heldimusega meenutab mees jaaniõhtut, mille veetis Vilsandi saarel.

„Eestlased on oma riigi üle väga uhked,“ arvab mees lõkke ümber lauldud laulude ja kogetud ühtsustunde põhjal. Tema oma kitarr vajab pisut parandamist, ehk leiab oskaja meistrimehe Pärnust.

Enne…

Enne pikale teekonnale asumist elas Cédric Prantsusmaal omapärast kommuunielu, jagades elupaigaks olnud mahetalu ligi kaheksakümne erivajadusega inimesega.

Üheskoos hariti põldu, et toit lauale jõuaks. Üheskoos tegutseti väikestes meistritubades, kus valmistatud käsitööst saadud tulu läks taas ühisesse rahakotti. Koos tegemise rõõm ja looduse eest hoolitsemine oli sisemine vajadus neile kõigile.

…ja pärast

Ühel heal päeval loodab Cédric siiski paikseks jääda, ehk isegi pere luua. „Aga looduse rütmis ja rüpes elan ma alati,“ ütleb mees, hüppab ratta selga ning sõidab saarelt ära Eestisse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 184 korda, sh täna 1)