Siiri Uulits: mida mul endast rääkida, kogu elu olen olnud siin

Siiri Uulits: mida mul endast rääkida, kogu elu olen olnud siin

 

Selle nädala alguses möödus kolmkümmend aastat päevast, mil korrakaitseorganites alustas tööd Kuressaare politseijaoskonna kriminaaltalituse politseijuhtivinspektor Siiri Uulits. Alljärgnev intervjuu on tehtud vahetult enne tööjuubelit. Pealkirjas toodud tsitaat iseloomustab hästi kogu meie vestlust – see kulges tagasihoidlikkuse ja vaoshoituse õhkkonnas. Küsimustele sain lakoonilised ja ratsionaalsed vastused. Ühesõnaga, kõik oli nagu politseinikule kohane.

Kolm aastakümmet oled sa siin majas olnud. Kas sa ka ise mäletad oma esimest tööpäeva selles majas?
See oli kohe pärast Leisi keskkooli lõpetamist. Mäletan, et toimus kooli lõpupidu ja juba järgmisel päeval asusin korrakaitseorganites tööle. Minu esimene tööpäev oli 1977. aasta 25. juuni.

Kellena sa siin majas tööle hakkasid?
Minu esimese ametikoha nimetus oli väga pikk ja keeruline: Kingisepa rajooni RSN siseasjade osakonna passilaua aadressbüroo vanemregistraator.

Nagu aru saan, tegid alguses puhtbürokraatlikku tööd.
Tookordne elu oli võrreldes tänapäevaga hoopis teistsugune. Üks minu tööülesandeid oli näiteks eri sule ja erilise tindiga passide väljakirjutamine. Sattusin siia sellesse majja ajal, mil toimus passide vahetus – käibele tulid uued punaste kaantega passid. Mõnes mõttes oli see oluline aeg ja kõik passid tuli käsitsi välja kirjutada.

Kas sul on väga ilus käekiri, et sinu kätesse selline tähtis töölõik usaldati?
Käekiri mul nüüd just kõige kehvem ka pole. Kuid et ma siia tööle tulin, siin mängis olulist rolli minu tädi. Tema töötas selles miilitsasüsteemis. Passilauas olin veidi üle aasta ja 1978. aasta 11. septembril läksin tööle alaealiste inspektsiooni – tänases mõttes noorsoopolitseisse.

Kui võrrelda praegust ja tookordset aega – oli stagnaaja lõpp… Kas on meie noorsugu siis täna teel huku poole?
Ei, ei arva seda. Tead, ma olen õiguskaitseorganites töötanud juba piisavalt kaua ja näinud selle aja jooksul siin nii mõndagi. Ma ei arva, et tänane noorsugu tollasest või üldse kuidagi erineks. Mida aga tuleks arvesse võtta, on see, et tänased noored on mõnevõrra keerulisemas olukorras…

Mis mõttes?
Näiteks on täna inimestel rohkem vabadust ja rohkem valikuvõimalusi. See asetabki nad raskesse olukorda, sest õiget valikut teha on ju alati raske. Kõike seda võib ka meie tänapäeva noorte inimeste juures täheldada.
Võtame või alkoholi. Iga riigikorra ajal on alaealised seda tarbinud. Kuid ajal, mil ühiskondlik surve ja kontroll oli suurem ning vabadust vähem, tehti seda äärmiselt suure saladuskatte all, sest avalikuks tulemise puhul olid tagajärjed palju rängemad.

Praegu tuleb mul seoses oma tööga üsna sageli puutuda kokku kriminaalasjadega, kus kuriteo on sooritanud alaealised. Sealjuures on see nende vanematele suureks üllatuseks. Tavaliselt nad väidavad, et kõik see pole võimalik! Võib öelda, et täna, selle suure vabaduse raames on noorte teod muutunud kuidagi jõhkramaks, enam ei osata probleeme suusõnaliselt lahendada…

Ikkagi jõuame sinna, et tänane noorsugu on hukas. Kuid kas tookord, kui tööd alustasid, toetas ühiskond sind rohkem?
Ütleksin, et siis oli kõik rohkem paigas – seadused olid stabiilsed. Praegu on ju kõik siin politseimajas pidevas muutumises ja alatasa midagi reformitakse. Me kõik ju teame, mida eesti politseiga on viimase 15 aasta jooksul tehtud.

Tegelikult kui miilits politseiks muutus, siis näiteks kaotati suures uuenduste tuhinas üldse ära ametnikud, kelle ülesandeks oli alaealistega tegelemine. Ühele kõrgele isikule tuli lihtsalt pähe, et seda pole vaja. Piisab, kui noorsooga tegeleb konstaabel või kriminaalpolitseinik. Siis jõuti aga ühel heal päeva tõdemuseni, et kõik on üle pea kasvanud. Sellise uisapäisa tegutsemisega hävitati järjepidevus.

Kas sa iseseisvas Eestis oled ka noorsoopolitseinikuna töötanud?
Ei. Siis kui politsei loodi, oldi vist seisukohal, et alaealiste küsimust meil pole, ja sisuliselt hävitati või jäeti unarusse kõik kartoteegid. Kuna aga ka nõukaajal allus alaealiste inspektsioon kriminaalosakonnale, siis hakkasingi tööle kriminaalpolitseinikuna.

Kunagisi n-ö hoolealuseid-kliente on sul vist väga palju. Kuidas nad suhtuvad, kas tere ikka ütlevad või peavad kurja miilitsa-politseitädi peale ikka veel vimma?
Oi, neid on tõepoolest üpris palju. Mul on juba tulnud tegeleda ka nende lastega. Kuid suhtumine on üldiselt hea.

Kas oled kogenud ka negatiivset hoiakut?
Ei. Üldiselt olen omandanud väga range isiku kuulsuse. Samas aga olen täheldanud, et sellel rangusel on olnud positiivne tagasiside.

Nii palju kui mina sind tunnen, oled tugeva natuuriga inimene, kes ei lase end ümber sõrme keerata. Oled kunagi tunnetanud, et pätt, kellega suhtled, on loomu poolest sinust üle?
Üldiselt küll mitte. Mõne õigusrikkujaga on lihtsalt rohkem aega läinud, kuid lõppkokkuvõttes on ta ikkagi murdunud. Kui ma ikka olen veendunud, et ta on selle õigusrikkumise korda saatnud, siis ma ka tean, et pean oma eesmärgini jõudma. Kui ma ei oleks suutnud, siis oleksin selle ameti lihtsalt maha pannud.

Kas kunagi on ka juhtunud, et sinu elu on ameti tõttu ohtu sattunud?
Olen vist selline inimene, kes selliste asjade peale üldse ei mõtle.

Küsiksin siis nii – kas sind kui politseitöötajat on kunagi ähvardatud?
Jah. Mõned ähvarduskirjad on siia saabunud, kuid ma pole neid kunagi eriti tõsiselt võtnud.

Kolmkümmend aastat ühes ja selles samas ametis olla, minu jaoks on see lausa kangelastegu. Küsimus võib sulle vist totter tunduda, kuid kuidas sa oled seda suutnud? Ameti vahetamise soovi pole tekkinud?
Ütlen ausalt – töökoha vahetusele pole ma küll mitte kunagi mõelnud. Siit saab teha ainukese järelduse – ju mulle on see amet siis meeldinud.

Kas pole tekkinud sellist politseiniku jaoks mõnevõrra patust mõtet, et miks just mina pean selle ühiskonna saastaga tegelema? Või oled loomult maailmaparandaja, tüüp, keda mina nimetaksin tuuleveskitega võitlejaks.
(Pikk paus.) Ma kohe ei oska sellele küsimusele vastata. Tead, kui ruttu on kogu see aeg läinud. Vahel olen mõelnud, kuhu küll see kolmkümmend aastat on nii kiiresti kadunud. Oletan, et ju siis olen oma tööga hakkama saanud, igatahes keegi ülemustest pole mulle eriti sisse käinud, et ma toime ei tule, ja töö ise on mulle rahuldust pakkunud.

Ja veel üks asi – sa kasutasid sõna „saast“. Ma ise ei mõtle, et tegelen „saastaga“. Ma tegelen inimestega.

Järelikult sa ikkagi oled siis maailmaparandaja, kes loodab, et igas inimhinges, ka väga roiskunud, peitub mingi helge moment.
Tõesti ma usun seda. Kuid siin politseis ei saagi ju vist teismoodi vaadetega inimene töötada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin oma tööd teha siis, kui jäägitult põlgaksin seda inimest, kellega mul tuleb tegeleda. Nii ei jõuaks ma mitte kuhugi.

Ja kui mingi sisetunne mulle ka ütleb, et minu ees istuvat inimest pole parandada võimalik, isegi siis ma loodan. Saan oma rahulduse ka sellest, et mul on võimalik talle moraali lugeda, rääkida seda, mida mina õigeks pean.

Kas oled tööalaselt ka mingeid vigu teinud?
Seda peaks ütlema juba prokurör, kes minu uuritud materjalidega kohtusse läheb. Loomulikult on olnud juhtumeid, kus süüalune on kohtus oma ütlustest taganenud. Seda ei saa nimetada tööpraagiks.

Pressis on tihti öeldud, et kohtud on leebed…
Minu asi ei ole kohut kritiseerida.

Kõige võikam kuritegu sinu praktikas?
On olnud mõned tapmised. Mida neist nüüd kõige võikamaks nimetada, ei oska öelda.

Töötasin ka ise viis aastat politseis ja panin tähele, et sulle usaldati uurimiseks ikka need kõige raskemad ja rängemad asjad.
See vist on lihtsalt nii juhtunud. Teadlikult pole seda küll keegi teinud.

Tuleme tänase Eesti politsei juurde. Sa tunned ju kogu süsteemi niivõrd kaua. Millised on peamised probleemid?
Kui 1991. aasta 1. märtsil saime kätte esimesed Eesti oma politsei tõendid, siis ma lootsin nagu enamat. Tänaseks on see oma politsei eksisteerinud juba päris kaua aega. Oleks tahtnud nagu näha suuremat arengut.

Ehk oleksid veidi konkreetsem. Pead sa silmas töötasu või midagi muud?
Minu arvates on politseid nii palju uisapäisa reformitud…

Nagu haridust. Oled nõus, et haridus ja õiguskorra kaitse on siiski konservatiivsed nähtused ja neid lihtsalt ei tohi mõtlematult reformida.
Täielikult olen nõus. Taasiseseisvunud Eestis on politsei peal liiga palju katsetatud. Võib-olla oleks alguses seal kõrgemal tasemel pidanud veidi mõtlema ka selle üle, kuhu me üldse tahame välja jõuda. Seoses riigikorra muutumisega heideti kõrvale kõik see, mis puudutas miilitsat. Kuid pole ju mõtet maailma üllatada jalgratta leiutamisega… Olgu see riigikord milline tahes, õiguskaitsesüsteemi põhimõtted on ju ikka samad. Nüüd olemegi jõudnud ringiga paljude asjade juurde tagasi.

Mida sa silmas pead? Too mõni näide.
Võtame kas või needsamad noorsoopolitseinikud, kellest me oma jutuajamist alustasime.

Kuidas sa suhtud maakondlike prefektuuride kaotamisse?
Mina arvan, et see oli vale samm.

Olin ise selle reformi ajal politseis tööl ja tundsin, et õhkkond siin majas muutus halvemuse suunas. Kas nõustud sellega?
Jah, olen nõus. Aga ma tahan siiski öelda, et vaatamata kõigele on täna meil siin Kuressaares väike, kuid väga sõbralik kriminaaltalitus. Selles on esindatud erinevad põlvkonnad ja ma olen tõesti palju tänu võlgu oma kolleegidele, kes on mind rasketel aegadel toetanud.

Peagi avaneb sul võimalus politseipensionile minna. Kas lahkud siit majast kohe?
Sinnani on ikka veel veidi aega ja ma mõtlen veel. Võib ka juhtuda, et pärast viiekümnendat eluaastat ei tööta ma enam niivõrd pingestatult, sest mul on alati võimalus igal hetkel ära minna. Kui tunnen, et ei suuda või kui midagi väga vastu hakkab, siis on mul kohe vaba võimalus ära minna. Kujutan ette, et kui sul on selline võimalus, siis võtab see ka pisut pinget maha.

Mis sulle tänase politsei juures rõõmu valmistab?
Meeldib politseitöö kui selline. Kuid ei meeldi see melu, mis aeg-ajalt selle ümber käib… Mulle tundub, et nagu ka mujal meie ühiskonnas, nii on ka politseis inimene kuidagi tahaplaanile jäänud. Sellepärast on ka meie majast paljud töölt ära läinud… See peab ikka fanaatik olema, kes näiteks selliste palgatingimuste juures seda tööd teeb.

Pead end fanaatikuks?
Võib ka seda öelda.

Ikkagi jõuame jälle maailmaparandamise juurde välja.
Arvan küll, kes meist seda siis parandada ei tahaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 136 korda, sh täna 1)