Millal buss läheb? Ei tea…

Millal buss läheb? Ei tea…

 

Tundub, et Rhodose mängude kõige suurem äpardus kõikide muude suurte äparduste kõrval on transpordikorraldus. See, et kuulitõukering valati alles eile või et naiste tenniseväljak vist ikkagi sai valmis või et pinksimeeste treeninghallis pole konditsioneeri, on nohu selle kõrval, kuidas lahendada punktist A punkti B kulgemise küsimus.

Oma Saare ajakirjanik üritas jõuda linnast meediakeskusse, mis teeb umbes mõniteist kilomeetrit. Aega selleks kulus ei rohkem ega vähem kui poolteist tundi.

Süsteemi selgitus. Võistlustele saavad sportlased tellitud bussidega. Linna ja võistluspaikade vahel on lisaks sõitma pandud eribussid (ingl k shuttle buses), mis peaksid akrediteeritud võistlejaid vedama vabagraafiku alusel. Lisaks pidi väidetavalt saama tasuta sõita ka kohalikel liinidel. Kuid ainult väidetavalt, sest nagu kombeks, räägib siin maal üks isik ühte juttu ja teine teist. Võta nüüd kinni.

Eellugu. Hommikuse poolmaratoni ajal seisis eribusside väljumispaigas salk neidusid, kelle pilgud nagu midagi otsisid. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on Prints Edwardi saare korvpallikoondisega, kel pidi kohe hakkama trenn, kuid bussi millega trenni jõuda, ei olnud kusagil. Melissa (pildil) ütles, et see asi hakkab siin närvidele käima. „Lubatud busse pole, mida me siis peale peaksime hakkama. It sucks! ( mitte just kõige viisakam väljend – R. V.)” näitas ta allapoole suunatud pöial. Lõpuks lahendasid neiud olukorra, võttes oma kulu ja kirjadega takso.

Sündmuste keskel. Hakates liikuma meediakeskusse, proovin esialgu õnne eribussiga. Nagu arvata, valitseb peatuses tühjus ja mõningase ootamise järel idaneb plaan minna kaema linnaliinibusse. Bussijaamas (roheline putka piletimüügiks ja karjuv jaamakorraldajaks kehastunud härrasmees) on ees ootamas juba Gotlandi ujumiskoondis ning paar laskjat, kes tahaksid hotelli saada. Kõik oma vabasõiduõigust tõendava kaardiga bussi trügijad ajab jaamakorraldaja järjekindlalt minema, näidates näpuga putka poole ja andes märku, et pilet on vaja osta. Taaskord võetakse teekond eribusside peatuse poole, kus ikka veel midagi ei toimu.

Trennist väsinud rootslased sätivad end tülpinud nägudega kõnnitee äärekividele, kust paar meetrit eemal kaks hulkuvat koera (neid siin palju) sugu teevad. Korraks laekub buss, mille juht aga ütleb, et tema peab nüüd teisele liinile minema. Jälle kord ohe ja ootamine. Ning siis lõpuks saabub buss. Hea tunne on. Et siiski midagi töötab. Kuidagimoodi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)