Põlled

Põlled

 

Põll kuulus naise igapäevariietuse juurde. Erinevalt mandrist, kandsid Saaremaal ka tüdrukud põlle, kuid seda rohkem piduülikonna juures. Üldiselt sai tüdruk esimese põlle juba leeripäevaks, mistõttu Saaremaal puudus pruudile piduliku põlle ette panemise traditsioon.

Kui Mandri-Eestis pidi abielunaisel põll alati ees olema, siis Saaremaal oli põll kohustuslik piduülikonna kandmisel. Küll aga oli töid, mida ei tohtinud põlle ettepanemata teha. Näiteks ei tohtinud põllule kündma või vilja lõikama minna ilma põlleta – muidu pidi abielunaine põllu ära rikkuma. Külviajal oli veel väga oluline, et põll oleks puhas. Seepärast seoti see mõnikord isegi seeliku alla. 19. sajandi I poolel tehti põlled labasest linasest riidest.

Sajandi lõpupoole asendasid linase riide puuvillased kangad – kalingur ja kirju sitsiriie. Kirjule põllele õmmeldi alla äärde kas valgest puuvillasest riidest volang, kardpael või villane pael. Nn klaarriidest (õhuke marlitaoline materjal) põllele õmmeldi värviliste villaste lõngadega sitspõlledele iseloomulikke lilli. Tööpõlled õmmeldi endiselt jämedamast linasest või takusest riidest.

Pöidel olid iseloomulikud paelkaunistused – punased ja rohelised siid- ning kardpaelad. Alumises ääres olid lihtpilu ja pits. Põllepaelte otsi kaunistati nagu põlle alumist äärtki paeltega. Paelte asemel võidi värvli külge kinnitada hoopis värvilistest villastest lõngadest punutud nöörid, mille otsas olid tutid.
Karjas ja Valjalas kaunistati põll liht- ja põimpilu ning volangiga, mõnikord kasutati ka niplispitsi. Umbes põlvekõrgusel asetses lai vahepits. Ja põlle alumise ääre pits ulatus külgepidi veidi ülespoole.

Mustjalas oli valgest linasest riidest põll kaunistatud valge tikandi ja niplispitsiga. Ka siin ulatus äärepits külgepidi üles.

Kihelkonna põll oli kolme sisseõmmeldud voldi ja risti üle põlle asetsevate siidpaeltega.

Sõrves õmmeldi 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses põllesid ka poevillasest kangast. Tavaliselt punasest riidest põll kaunistati siidpaela ja pitsiga, mõnikord ääristati ka narmastega.

Muhus olid igapäevased põlled samuti lihtsad – linasest või takusest riidest. Vanemat tüüpi pikitriibuliste kiutpõllede põhivärv oli tumepunane. Triibud olid mustad, rohelised, valged ja võrdlemisi laiad. Mida aeg edasi, seda heledamaks põll läks ja kitsamad triibud kooti. Põlle alumine äär – alane tõmmati papile ja neid oli kahesuguseid. Punasepõhjalise tikand koosnes 5–7 suurest männast. Sagedasti kasutati kardpaela, piiprelle ja nööpe.

Tikand oli lihtne ja hõre. Hilisemal – mustapõhjalisel alasel oli keerulisem ja värvikirevam männamotiividega ornament. Lisaks oli siin kitsas punane piiprellidega kaunistatud riideriba.

Üldiselt hakkasid 19. sajandi lõpust põlle värv ja triibustik muutuma koos seeliku värvi ja triibustikuga. Tihti õmmeldi põll samast kangast, millest seelikki. Alane püsis edasi, kuid väljaõmbluste ornament muutus lihtsamaks. 19. sajandi lõpust hakkasid eelkõige noorte seas populaarsust võitma sitspõlled, nii valged kui kirjud. Endistviisi õmmeldi ka nendele põlledele alla alane, milleks oli enamasti oranž riideriba stiliseeritud ristpistes lillkirjaga.

Pärast sajandivahetust tulid moodi ühevärvilised (tumesinine, roosa, must) satiinist, peenvillasest või siidist põlled. Nendel olid samasugused alased kui sitspõlledel või tehti hoopis ilma alaseta.

Ruhnu naised õmblesid oma põlled poest ostetud värvikirevast ja lillelisest kangast.

Maret Soorsk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 303 korda, sh täna 1)