Aasta lühem öö on ümber

Nii ta on, et aasta lühem öö on ümber ja pikim päev seljataga. Jaanipäev on peetud.

Üks ilusam jaaniõhtu, mida mina Abrukal mäletan, on selleks korraks möödanik. Vabandan, kui ma vanemate saareelanike mälestustele selle väitega liiga teen. Eks igaühe ilusaim jaaniõhtu elab tema südames, pesitseb tema mälestuste sees. Mina aga küll teist nii rahvarohket ja mis peamine – ühiselt organiseeritud jaaniõhtut Abrukal meenutada ei suuda.

Aga olgu selle mäletamisega, kuidas on, ning kas üldse peab ilusaid ja õnnestunud üritusi omavahel võrdlema. Tähtis on see, et tänavust jaaniõhtut Abrukal võis kohalviibinute arvates igati kordaläinuks pidada.

Ja selle arvamusega peab arvestama: tegemist on ikkagi sajakonna inimese arvamusega. Oli lusti, oli tantsu, oli laulu ja muidugi oli ilus lõke, mis loojuva päikesega õhtutaeva taustal kõrgusse kerkis. Mida ei olnud, olid ülemäära napsitanud mehepojad ja erimeelsused nende vahel.

Lausa anekdoodina kõlab järgmine jutt. Kui ma hommikult jaanitule platsi üle vaatama läksin, leidsin eest pooliku õllenõu koos paarikümne liitri kange koduõllega. Ilusasti paku peal, kuhu ta õhtul sai tõstetud, kõrval nõu šašlõkilihaga, koristatud jaaniplatsist rääkimata. Ei taha kaasmaalastele liiga teha, aga julgen arvata, et kus iganes mujal oleks õlu joodud, šašlõkk söödud ja roostevabad nõud vanarauaks viidud. Siin võib öelda ainult ühte: see siin on Abruka.

Muidugi on korraldajatele igasugu arukad ettepanekud teretulnud ja eks oma mõtted liigu ka siia-sinna tulevikku silmas pidades. Tähtis on seegi, et kõik sai korraldatud oma jõududega ja et inimesed armastavad Abrukat ja Abruka elab. Igati ilus õhtu oli.

Laagrielu elasid Abrukas aga noored. Kaarma valla lapsed erinevatest koolidest olid tulnud looduslaagrisse. Nende laagrielu tegi huvitavaks ka see, et külas oli Väike-Maarja vallast neli Simuna põhikooli õppurit koos õpetajaga. Väike-Maarja vald on Kaarma valla sõprusvald. Laagrilised saabusid Abrukale 25. juunil ja laager lõppes 29. juunil. Ilma vingerpusside kiuste olid laagrilised rõõmsameelsed ja enamik plaanitust sai ka täide viidud, kui mitte rohkemgi.

Laupäeval käivitus selleaastane Abruka lugude sari, nüüd juba kuuendat aastat järjepanu. Esitusele tulevad nagu ikka kirjanikuhärra Jüri Tuuliku loomingu parimad palad oma tuntud headuses. Esitajateks Saaremaa oma inimesed, näitlejad Saaremaa Rahvateatrist. Kes veel näinud ei ole ning tahab kunagi oma ja sõprade üht nädalavahetust meeldivalt sisustada, siis passige peale! Piletiraha eest saab lustilise meresõidu Abrukale ja tagasi, ekskursiooni saare kaunis looduses, priske kõhutäie saareelaniku toidulauas ja muidugi kustumatu teatrielamuse. Igati asjalik ja meeldejääv üritus kogu suveks.

Nüüd aga tahaks rääkida millestki muust: sellest, kuidas asjad lõpuks paika saavad ja vaatamata kõigele koju jõuavad. Minu onu Haralt Kallaste isa Oskar Kallaste oli majakavaht. Nii nagu paljudel eestlastel tuli ka temal sõjaaegu oma kodu maha jätta ja halvima vältimiseks võõrsile rännata.

Kaasas ainult kõige vajalikum, kõige väärtuslikum, kõige kallim. Nii võttis rännutee koos majakavahiga ette ka tema igapäevane truu kaaslane binokkel, ilma milleta saarel kuidagi toime ei tule. Ja sattus ühe Abruka mehe binokkel Rootsi. Küllap oleks ta sinna kuhugi vanakraami hulka jäänudki, kui mitte onu võõrsil elav vend ja majakavahi Oskar Kallaste üks poegadest, Vambola Kallaste, poleks taibanud teda külaskäigul Abrukale kaasa tuua. Aastad on läinud ja võtnud oma.

Mehed on läinud igaviku radadele. Binokkel aga on Abrukal tagasi, loodetavasti on tema rännud nüüdseks rännatud. Nüüd on ta Abruka Muuseumi Seltsi majas, et rääkida oma rännulugu kõigile läbiastujaile. Iial ei või teada, mis millega lõpeb ja kus on ühe rännutee lõpp või algus.

Selleks aga, et homme oleks, mida meenutada, tuleb elada tänases päevas, just nüüd ja praegu. Ning sellest, mis homne päev tõi, räägime tulevikus, sest mina võtan mõneks ajaks aja maha. Mõni kutsub seda kiireks heinaajaks, mõni tegusaks suveks, mõni lihtsalt puhkuseks. Võta siis kinni, mis ta on. Igatahes, nautige suve ja olge mõnusad. Kohtume veel. Kunagi tulevikus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)