Jälle süüdi… (2)

Jälle süüdi, et elame saarel. Kohtuotsus jõustub 1. augustil, mil majandusministri määrusega saavad reedesed sõidud mandrilt ja pühapäevased Saaremaalt pea kolmekordse hinna. Ikka selleks, et proovireisijatel oleks hõlpsam nädalalõppudel aborigeenide juures läbustamas käia.

Saare elanik peab aga selle lõbu kinni maksma, ehk teisisõnu – kaubale, mis mandriga võrreldes niigi kallim, keevitatakse mõnest kroonist mõnekümne kroonini taas juurde. Mis üle jääb? Küllap üritavad kaupa saarele vedavad firmad aastaid sissetöötatud graafikuid ümber teha, et tulud-kulud tasakaalus hoida. Kuidas aga õnnestub ellu jääda neil ettevõtteil, kel just pühapäev see päev, mil vaja teisele poole vett saada, et kohapeal tehtud toodang sealt edasi Soome või Rootsi transportida?

Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ilmselt paistab Stenbocki majja meie tugevus ära ja küllap elame ka selle ettevalmistuse üleüldiseks üleveohinna tõusuks üle. Peame elama, sest meie kodu on ja jääb siia mere taha ja kadakate vahele.

Tegelikult ei pane nördima isegi see, kas hind tõuseb kaks või kolm või rohkem kordi, nördima paneb suhtumine. Võimupoliitikud peaksid aru saama, et hinnatõusuga probleemi ei lahenda. Ja et riigikassa nüüd nii tühi on, et see piletihinna tõusuga uuesti kosuma tuleb panna, seda ei saa ka tõsiselt võtta. Tegu on lihtlabase hoolimatuse, ükskõiksusega, mille juurde käib irvitav ütlemine: teil on saartel ju elu turvaline, selle eest tulebki maksta. Või nagu üks ajakirjanik mõni aeg tagasi õhinal väljendus: saarel elamine on privileeg. Oleme siis ka selles süüdi, et meil turvaline on…

Tegelikkuses ei lahene probleem enne, kui regionaalpoliitika, millest viisteist aastat üksnes räägitud, reaalsete tegudeni jõuab. Jõuab selleni, et valitsus kõik Eestimaa piirkonnad omaks tunnistab, sest väikesed kohad on nii õrnad, et väikesi probleeme seal pole – väiksemgi hälve lööb elukvaliteeti mõra pikkadeks aegadeks.

Alustada võiks tegelikult sellest, et teha taas hiidlasele-saarlasele ja turistile vahe vahele.

Olgu see siis meie privileeg.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)