Liialt kiirustades

Liialt kiirustades

 

Rohkesti kirutud-sajatatud Vene riigikorra ajal elas see perekond tolle aja kohta jõukalt. Seda üpris maisel põhjusel – kogu pere oli töökas ja ettevõtlik. Majapidamises kasvatati igal aastal siga, peeti mitmeid pudulojuseid.

Seega jagus töid ja tegemisi peres igaühele rohkesti. Ning miks ei tohi töökad inimesed oma igapäevaelu mõnusasti elada? Kel tahtmine kadestada – kadestagu! Ainult, et kadetsemise toel pole seni veel mitte keegi mitte raasugi paremale elujärjele jõudnud.

Samas muutub lugu mõneti põnevamaks. Ja nimelt – maapöörajat ei nuumatud lihaks oma pere toidulauale, vaid selleks, et veristatud nuumik kilohaaval kallitele kaasinimestele maha ärida. Raha, ikka raha, olgu see kas või vene raha! Peatähtis, et seda oleks hästi palju.

Tol kirutud Vene ajal toodi Võhma lihakombinaadist kindlal nädalapäeval Järvakandi toidupoodi lihakaupa, mida üksnes vägagi tinglikult oli sünnis lihaks nimetada. Sestap nimetati seesuguseid jäätmeid igapäevases keelepruugis üsnagi halvustavalt päädikuteks. Nagu mujalgi paigus Eestimaal, mil pidi leppima Moskva võimurite armuandidega, jäätmetega, et eesti rahvas ei sööks end ülekaaluliseks.

Iga kord, kui Järvakandi toidupoes oli niinimetatud lihapäev, oli lihaleti ees järjekorras esimeste hulgas ka eelpool mainitud perekonna pereema, hääl nagu ikka vali ja käsi ettepoole õieli. Pikalt õieli.

Edasi tundub lugu aga sootuks uskumatu. Enamgi veel – suisa müstiline. Vaevalt oli tarmukas naine küsitud kondikoguse kätte saanud, kui ta kohemaid, lausa jooksujalu koju ruttas. Kiirustamiseks oli mõjuv põhjus.

Isesuguseks kulinaarseks toiminguks, lausa imeteo tegemiseks oli kõik varakult paika pandud. Kuum vesi katlas ja katel tulisel pliidil. Lausa käigu pealt solksas tubli naisterahvas kondid katlasse, lasi viimasedki vähesed lihakübemed kontide küljest lahti keeda, et nood seejärel vahukulbiga välja riisuda. Seejärel torkas tasasel tulel läbikeedetud kondid kähku kandekotti ning tormas ummisjalu tagasi toidupoodi, kus ta alles nüüdsama oli käinud.
Poes manas ta endale kurva, lausa vagameelselt kurva näo pähe, ise nutuse häälega seletades: „Natuke aega tagasi ostsin siit supikonte. Kodus nägin, et liha pole kontide küljes ollagi. Vaadake ise! Ma ei taha ilma lihata konte, võtke need ja makske raha tagasi.“

Ent müüjatel oli alevi ühest rahamaiamast kliendist üsna ühene ettekujutus. Kohaliku kröösusega suhtlemisest oli neil sugenenud mõnesuguseid tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi. Nüüd oli neile otsekohe ilmselge, et neid taheti taas kord lollitada, alatul kombel alt tõmmata.

Siinilmas on rohkesti vägivalda, ülekohut ja üksteise alttõmbamist. Üks kaasinimesi alandavaid ilminguid on see, kui pidada neid rumalateks, enamgi veel – lausa purulollideks, kellele võib mistahes ilmvõimatut udujuttu ajada ning seejuures tahta, et lausvalet võetaks tõena. Asjalugu on ju sedaviisi, et isegi nõdramõistuslik inimene, kui tal on veel vähegi oidu ja arusaamist, ei lepi sellega, kui õnnetule tema puuet alatihti nina alla hõõrutakse.

Üks müüjatest, keda raha- ja saamahimuline klient tahtis kangesti lollitada, puudutas tagasitoodud konte, tehes seda vägagi pelglikult ja justnagu kartes kätt kõrvetada ning sedastas asjakohaselt: „Oleksite võinud kondid enne tagasitoomist lasta ära jahtuda.“

„Järgmine kord pange kondid korraks külma vette,“ lisas teine müüja peaaegu et õpetliku alatooniga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)