140-kilomeetrine päev

140-kilomeetrine päev

 

Üheksas lugu, kus lisandub hunnik kilomeetreid, sünnivad südamlikud välismaised tutvused, abistan kaasliiklejat ning saan lõpuks teada, mida tehakse inimestega, kes liiklevad kiirteel keelatud riistaga.

Mo esimene uus teele jääv sihtpunkt oli Rouen. Lihtsalt tundus üks suurem koht olevat, kuhu ka teeviidad viitasid.

Enne Roueni läbisin väiksema linnakese nimega Barentin, kus sain tuttavaks tänavatelt prahti koristava laheda tüübiga, kes päeva kenamaks muutmise nimel tuli muga jutustama, kui ühe posti ääres kaarti uurisin. Ju ta tundis miskit äratundmisrõõmu, kuna meil olid seljas ühesugused neoonkollased vestid.

„Bonjour-vurra-vurra-vurra-vurra, vurra, vurra, vurra-vurra-vuu..“ jutustas neoonvestiga päss. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, mida ta sellega mõelda või öelda tahtis. Vahtisin talle otsa ja ütlesin siis kah bonjour, millele järgnes temapoolne pikk monoloog samas vaimus.

Õnneks olin varem teada saanud, kuidas näidata oma keelelist oskamatust prantsuse keeles. Vehkisin kätega ja ütlesin, et ma ei oska prantsuse keelt.
Tüüp korra vappus, nagu oleks tast ehmatus läbi käinud. Kuid siis ta kogus end, vaatas mulle sügavalt silma ning jätkas juttu.

„Vurra-vurra, vurra…“

Vaatasin kah talle otsa ning naersin. Noh, kohe nii, et ha-haa-haa, et ta ka aru saaks, et mo meelest on situatsioon kergelt öeldes koomiline.
Tüübi monoloogid kestsid umbes viis minutit, kuni ma enam kuulata ei viitsinud ning hakkasin lihtsalt edasi minema. Minust jäi ta sinna vatrama ja võib-olla teeb seda tänase päevani.

Mul oli palju olulisem probleem lahendada. Roueni viis ainult kiirtee. Samas ei olnudki see teab mis probleem, sest ühe korra olen kiirteelt juba pääsenud. No igatahes kinnitasin kiivririhma ning hakkasin vurama.

Seekord olin ma tõeline staar. Autod muudkui vurasid mööda ja signaalitasid ning autojuhid vehkisid kätega. Milline tähelepanu.

Kiirteel on tõepoolest natuke karm sõita, sest autod kihutavad mööda päris kiiresti. Samas on selle-eest tee ääres vähemalt kaks meetrit ruumi, kuhu autod kunagi ei tiku ja kus on lausa rõõm rattaga sõita.

Tavalistel teedel on see ruum kakskümmend sentimeetrit. Minu jaoks pole vahet, kas minust sõidab auto üle kiirusel 130 km/h või 90 km/h. Ühtemoodi liha-klomp jääb most järele mõlemal juhul, nii et pigem siis valiks sellise tee, kus on ruumi rohkem.

Igatahes. Umbes viis kilomeetrit enne Roueni sai nalja, kui politsei mo kinni pidas.

Mind on juba mõnda aega huvitanud, et mida nad siis teevad, kui ma säärase koletu kuriteo olen korda saatnud nagu kiirteel jalgrattaga sõitmine. Kas konfiskeerivad ohtliku sõiduriista või mis.

Nüüd ma tean.

Kõigepealt nad muidugi küsisid, kas ma prantsuse keelt mõistan. Vehkisin kätega, et ega eriti oska küll. Õnneks üks sandarm mõistis veidi inglise keelt ning hakkas selgitama, et Prantsusmaal on selline kord, et kiirteel jalgrattaga sõitmine on suur ei-ei.

Ma ei hakanud ütlema, et jah, tean küll. Tegin hoopis vägagi üllatunud näo pähe, vehkisin kätega ja üritasin väita, et mis mul üle jääb, kui kõik teie teeviidad mind kogu aeg kiirteele suunavad.

Politseionu oli väga mõistev ning ütles, et ära muretse, küll me sulle õige otsa kätte näitame. Praegu aga võiks liiklusohutuse ning minu tervise huvides kiirteelt ära minna ja siis on rohkem ruumi näitamiseks.

Siis sai minust alles tõeline staar. Ma sõitsin kiirteel politseieskordi saatel. Väntasin ees ning politsei sõitis mo järel, vilkurid sähvimas. Vägev!

Esimese mahasõidu järel tegime peatuse ning sel ajal, kui üks neist minu dokustaate kontrollis, uurisime teise tüübiga mo atlast ning ta kirjutas mulle üles järgmised külakesed, millele ma suuna pean võtma. Kirjutas ka, kuidas ma Rouenist läbi peaks saama sõita ning kuidas sealt edasi Reimsi peale saan mööda mittekiirteed.

Ehkki mo nimi sai prantsuse politseis kuskile kirja pandud ja A-tähega teeviidad said kategooriliselt keelatud, lahkusime sõpradena, kõrvus kõlamas hoiatus, et sellist asja enam ei juhtuks.

Rouen jättis päris huvitava mulje, kuid ma ei viitsinud muljetama jääda. Liiga suured linnad tekitavad mos mingit närvilisust ja sealt ennast kuidagi välja keerutada on alati väsitav. Rouenis kulus mul selleks poolteist tundi ning kui sealt pääsesin, oli lausa rõõm maanteel üles-alla sõita.

Õhtu poole tegin ühe peatuse, sest leidsin poe, mis lahti oli. Kusjuures sealt sain Paddyle kaks uut piduriklotsi kah. Esialgu ostsin valed asjad, aga kuna poetädi oli väga tore, siis sain talle kuidagimoodi selgeks teha, et need on „ei“ ja teised on „jah“ ning et vahetame ära.

Ühes väikeses külas sõitis mulle vastu vananev briti jalgrattur, kes rääkis lausa rõhutatud kõrgklassi aktsendi ja maneeriga. „Do you speak English,“ küsis sportlik härra ning kuuldes, et ma peaaegu muud ei mõistagi, ilmus ta näole kergendust väljendav rahulolu.

„I dear say, isn’t it a wonderful weather we are having here today…“ Indeed, tõepoolest.

Härral oli probleeme sadulaga, mis oleks võinud sõidu ajal vähem alla vajuda. Ja kuna kaasliikleja abistamine on kõigi liiklejate ühine kohus, otsisin välja oma võtmed ning härra õhtu läks päikselisemaks.

Enne lahkumist manas briti onu näole kohustusliku small-talki naeratuse ning teatas ratastele viidates: „On palju lihtsamaid mooduseid enda vormis hoidmiseks.“

Jah, tõsi ta on.

Õhtul kella 8 ajal läbisin koha nimega Beauvais ning keerasin esimesse ettejuhtuvasse võssa, kuhu telgi üles panin. See sai kreeni ning tagumiku alla jäi täpselt üks juurikas, kuid pärast 140-kilomeetrist päeva oli mo kett liiga maas, et selle üle juurdlema jääda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)