Kosjad ja viinad Suure Tõllu puhkekülas

Kosjad ja viinad Suure Tõllu puhkekülas

 

„Näe, notsu tuleb,” kuulen inimesi sosistamas, kui Tapiku Toomase (Mait Merivald) nööri otsas saabub lavale põrsas Aleks.

Nots tuleb käbedalt, justkui teades, et peremees on tema eest hea seisnud ning midagi maitsvat talle valmis pannud. Nii ongi. Aleks saab oma rolli tehes mõnusalt maa seest notsukraanuleid sonkida ning tõelise talendi näitamiseks viskab põssa end jaheda mulla sisse kõhuli maha, et vaadake peale, kuidas notsunäitlejatel asi käib… Ja inimesed vaatavad ka, sest notsu on armas, naljakas ja väga päris.

„Hinnake seda hetke, mil näete põrsast, inimesi näete nagunii kogu aeg,” ütles kord Tõnis Kipper – mees, kes notsu vaatamiseks inimeste ette tõi. Aga jutt ei ole ainult notsust. Tõnis Kipper on Suure Tõllu puhkekülas vabaõhulavale seadnud terve seltskonna Saaremaa näitlejaid, kes üheskoos mängivad Lydia Koidula lugu „Kosjaviinad”.

Sel teisipäeval etendus teist korda ärkamisaja suurlauliku lugu ja vaatama oli seda tulnud „täissaal”. Laval mängiti rahvaliku muusika saatel rahvuslikes kostüümides lugu sellest, kuidas Tapiku peretütar mehele läks. Ja sellest, kuidas Tapiku pere ümmardaja mehele ei läinud. Kuidas Trahteri Pritsuks kehastunud Rummu Jüri kõiki pere naisterahvaid moosis ja lõpuks, kuidas kõik see vallarahvas laulupeole läks.

Kostüümid ja lava kujundanud Kustav-Agu Püüman Tallinna Linnateatrist oli põhiliseks eeskujuks võtnud Muhu mustrid ja vanade eestlaste taluõue. Suure Tõllu puhkeküla on sellise loo mängimiseks just sobilik paik. Kased, vana rehielamu, isegi viinapudelid olid küljes käiva korgiga – nagu vanasti.

Noored tüdrukud kudusid puude all kassikangast ja külapillimehed mängisid pillilugusid. Kooriprooviks sõitis kohale aga hobuvanker, kus peal terve mini-naiskoor, kes kõik laulupeoks laule harjutasid.

Laulupeost on juttu rohkemgi, sest nagu lugu toona oli – ei pääsenud naised siis veel laulukaare alla. Esimestest laulupidudest said osa võtta vaid mehed ja see toda külarahvast ehk siis külanaisi ärritaski.

Rollid on, nagu näidendis ette nähtud, üheplaanilised, hea-halva suhe tuleb kohe ilmsiks, ent häid osatäitmisi kerkib esile ka siin. Näiteks sobib Kristjan Kelku mänginud Vaido Luks oma osasse suurepäraselt, just oma konkreetsuse, samas malbuse ja heasüdamlikkusega.

Merle Sillavee kehastatud peretütar Eeva on pisut naiivne, ent peretütrele kohaselt nõudlik. Vana leebe peremees, keda kehastab Mait Merivald, esitab suurepärase laulu, kus Merivald särava ja nooruslikuna eriliselt meelde jääb. Perenaist kehastanud Sirje Huul on aga ehteestlasliku pereema maneerid võtnud justkui päris elust. Häid rollitäitmisi oli teisigi. Etendust tuleks vaadata mitmeid kordi, et ära näha kõik osatäitjad, kuna suurem osa rolle on dubleeritud.

Ega jäägi muud üle soovida, kui et vihmatu ilm püsiks. Pooleteisttunnist kogupereetendust ei pidanud mitmedki pered paljuks jalgsi kaema tulla – usun, et asi oli seda väärt!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)