Nikolai Uspenski: soovin, et meie suhted muutuksid paremaks

Nikolai Uspenski: soovin, et meie suhted muutuksid paremaks

 

Eelmisel nädalavahetusel Saaremaal poolametlikul visiidil viibinud Venemaa Föderatsiooni erakorralise ja täievolilise suursaadiku Eesti Vabariigis Nikolai Uspenski päevakava oli erinevate ettevõtmistega täidetud sedavõrd, et intervjuu Oma Saarele jõudis ta anda alles ärasõidul Virtsu sadamas.

Kas teie Saaremaa-visiidi kava oli pingeline? Milliseid paiku te külastasite?
Kuigi meie planeeritud programm ei olnud alguses väga tihe, tuli lõpuks ikkagi välja, et see on üpriski täis ja rohketelt sisustatud mitmesuguste üritustega.

See oli minu esmakordne saarekülastus. Olen ammu tahtnud siia tulla ja nüüd see lõpuks ka õnnestus. Tegelikult tahaksin külastada kõiki Eesti piirkondi ja paiku. Siiamaani – olen Eestis olnud juba 10 kuud selles ametis – ei olnud ma saartel veel käinud, ei Saaremaal ega Hiiumaal.

Kas see oli ametlik visiit?
Nii ja naa, idee kohaselt oli reis mitteametlik, me viibisime abikaasaga Saaremaal koos oma eesti sõpradega ja ei elanud hotellis, vaid ühes mere ääres asuvas talus Lõuna-Saaremaal, umbes poolel teel Kuressaarde.
Ma tahtsin kohtuda Kuressaare linna võimuesindajatega. Me kohtusime linnapeaga ja vestlesime temaga meid mõlemaid huvitavatel teemadel. Teiseks tahtsin külastada kohti, kuhu on maetud vene sõdurid.

Millest te Saaremaa kohalike võimudega rääkisite?
Ilmselt olete teadlik, et meie saatkond tegeleb ka vene sõdurite haudade korrastamise ja hooldamisega. Kokku on Eestis selliseid kohti ligi 300. Vene Föderatsiooni kaitseministeerium annab raha, mille abil hoiame sõjahaudadel silma peal ja otse loomulikult peame seda tegema koostöös kohalike võimudega.

Toetume oma tegevuses avalikele organisatsioonidele ja veteranide ühingutele, kes korrastavad haudu, jälgivad, et neid poleks rüvetatud. Haudade rüvetamise juhtumeid on siin Eestis olnud isegi minu lühikese teenistusaja jooksul. Kogu saatkonna tegevus peab olema kooskõlastatud Eesti võimudega.

Kuidas jäite rahule sõjahaudade olukorraga Saaremaal?
Külastasime siin mitmeid hauapaikasid. Saarel on neid palju, kõikjale me küll ei jõudnud, kuid suuremates ja olulisemates kohtades käisime. Kaasa arvatud Kudjape sõjaväekalmistu ja Sõrve poolsaarele jääv suur memoriaal. Tehumardil on näiteks väga ilus mälestusmärk.

Külastasime umbes 10 hauakohta. Suurem osa vene sõdurite mälestusmärkidest ja matmispaikadest on väga heas korras. Mõned vajavad küll uuendamist ja täiendavat korrastamist, kuid üldiselt oli mul väga hea meel näha, et nii kohalikud võimud kui ka rahvas suhtub nendesse austuse ja tähelepanuga ja haudade eest kantakse hoolt. Seda oli tõesti väga meeldiv näha.

Kelle pädevusse jääb sõjahaudade ja mälestusmärkide hooldamine?
Moskvas on palju selliseid organisatsioone, kes tegelevad memoriaalide ja sõjahaudade küsimustega. Valitsuse tasandil tegeleb sellega põhiliselt Vene föderatsiooni kaitseministeerium. Siis on meil veel väga jõulised Suure Isamaasõja veteranide ühendused, neid toetavad suured rahalised fondid. Loomulikult tegelevad nad eelkõige Venemaal asuvate sõjahaudade korrastamise ja hooldamisega.

Loomulikult pöörame tähelepanu ka nendele matmispaikadele, mis asuvad väljaspool Venemaad, kaasaarvatud Eestis. Neid on siin umbes 270. Eriti palju on neid Kirde-Eestis: Narvas, Kohtla-Järvel, Sinimägedes. On ka Tartus ja Viljandis ning Tallinnas. Neis paikades olen ma juba käinud.

Kui palju jääb teil üldse aega Eestis ringireisimiseks?
Kui tööd õigesti korraldada, leiab kõigeks aega. Oleks vaid soov ja mõningane enesedistsipliin. Kuidas saab elada riigis seda tundmata? See on ju loomulik, et ma pean ringi sõitma ja riiki tundma õppima. Pealinn pole ju kogu riik.

Kuidas teil eesti keelega lood on?
Kahjuks üldse mitte kuidagi. Aga abikaasal on eesti keelega juba palju paremini. Venelase jaoks on väga raske eesti keelt selgeks saada.

Mis need keeleõpingud siis nii keeruliseks teeb?
Eesti keele hääldus ja grammatika on väga keerulised. Samuti lauseehitus ja keeleehitus üldse. Palju lihtsam on selgeks õppida näiteks inglise, rootsi või saksa keel. Teie keelel on hoopis teistsugused printsiibid.

Millega te vabal ajal tegelete?
Mul pole ühtegi väga eredat harrastust, proovime end abikaasaga lihtsalt vormis hoida – käime ujumas, sõidame jalgratastega. Käime ka jalutamas, kui ilm ja aeg lubab.

Kuidas suhtute Eesti rahvus-kööki? Olete midagi erilist proovinud?
Kõikides kohtades, kus me Eestis söömas käinud oleme, nii kohvikutes, pubides kui ka restoranides ja isegi väga väikestes söögikohtades, valmistatakse väga häid roogasid. Mulle meeldivad siinsed söögid. Midagi spetsiifilist küll välja tuua ei oska, aga liha- ja iseenesest mõista kalatoidud – need on head.

Olete olnud diplomaat juba pikka aega. Kuidas suhtusite sellesse, et teid määrati tööle Eestisse?
Esiteks on igasugune saadikuks määramine suur au. Suur vastutus ja väljakutse. Ma olen diplomaatilises teenistuses juba 34 aastat. Mina lähenen oma tööle südamega ja tahaksin teha kõik endast oleneva, et meie riikide vahelised suhted paraneksid. Seetõttu tulin siia hea meelega.

Olin enne seda Eestis paar korda käinud välislähetusel, välisministeeriumi konverentsidel, konsultatsioonidel. Seetõttu olen kohaliku poliitika, ajaloo ja elu-oluga enam-vähem kursis. Oma teenistusaja jooksul tahaksin täita oma eesmärke ja püüda seda teha nii, et meie riikide vahelised suhted oleksid võimalikult probleemitud.

Missugused on teie eesmärgid?
Esiteks, et minu tööst oleks kasu mõlemal riigil ja asi areneks nii valitsuse, rahva kui kultuuri tasandil. Teiseks, esindan siin Vene riiki ja selle poliitikat ja tahaksin, et meie riik oleks Eestis täiuslikult esindatud ja meie poliitika teile arusaadav. Kolmas, täiesti spetsiifiline ülesanne on see, et kuna suur osa siinsetest elanikest on minu kaasmaalased, pean ma seisma nende huvide eest ja nende eest hoolitsema.

Siin on üle 100 000 venelase. Me peame hoolitsema meie kodanike ja kaasmaalaste eest, tegema nii, et venelased oleksid haaratud ühiskonna tegemistesse ja otsustusprotsessidesse, oleksid osa teie ühiskonnast.
Püüan töötada maksimaalse pühendumusega ja teha kõik endast oleneva. Ma ei saa garanteerida, et minu töö tulemused on suurepärased. Tööpõld on lai, kuna, nagu te teate, pole meie kahe riigi suhted praegu üldse heas seisus. Samas ei saa ma väita, et need on alati jahedad olnud, kuid 26.–27. aprilli sündmused mõjutasid neid oluliselt. Need tegid meie suhetele suurt kahju.

Loomulikult hoiatas meie pool Eestit ses suhtes juba eelnevalt. Eelmise aasta maikuust oleme rääkinud seda, et aktsioonid meie sõdurite mälestusmärkide juures võivad mõjutada Eesti ja Vene riigi suhteid. Nii juhtuski. Kahjuks ei pidanud Eesti valitsus meie hoiatusi ja prognoose oluliseks. Ja nüüd on asjad nii nagu nad on.

Kas kohtusite saarel ka sõjaveteranide ja kaasmaalastega?
Kahjuks seekord mul seda teha ei õnnestunud. Saaremaal ei ole väga palju veterane ja nendega peame kogu aeg ühendust, küsime nende elu-olu kohta. Igal aastal saavad minu kaastöötajad-diplomaadid nendega 9. mail kokku ja edastavad õnnesoovid meie juhtkonnalt. Igal aastal õnnitleb meie president 9. mail kõiki veterane isiklikult. Eestis elab paarikümne tuhande veterani ringis. Kahjuks jääb neid igal aastal järjest vähemaks.

Kuidas elavad siinsed venelased? Kas neid diskrimineeritakse?
Argielu tasandil otsest diskriminatsiooni küll ei ole. Sellist tõsist ja jõhkrat diskrimineerimist. Eestis ei kohta näiteks säärast eristamist, et venelased ei tohiks kuskile minna või nendega ei taheta rääkida. Kuid me leiame siiski, et Eesti riik peab tõsiselt tähelepanu pöörama inimõiguste küsimustele ja praeguse olukorra parandamisele.

Eelkõige peaks lähtuma rahvusvaheliste õigusalaste organisatsioonide soovitusest ja uurima seda, kuidas toimub Eestis rahvusvähemuste kaasamine riigi olulistesse küsimustesse. Kuivõrd vene rahvusvähemus võtab osa kogu riigi elust, kuivõrd rahvusvähemus sobitub ja saab anda oma panuse Eesti arengusse. Kuivõrd on neil võimalusi olla võrdne ja vastuvõetud Eesti ühiskonda.

Kuivõrd saavad nad töötada, omandada haridust oma emakeeles, kasutada seda oma argipäevatoimetustes ja ametlikus kirjavahetuses. Üldse peaks Eesti riik rohkem arvestama kodanikuõigustega.

Eestis on selline absurdne nähtus nagu mittekodanik, suurel protsendil Eesti ühiskonnast puudub juba rohkem kui 15 aastat kodakondsus. Need inimesed ei osale järelikult demokraatliku valitsemise protsessides, mis on iseloomulikud igale nüüdisaegsele riigile, ei osale parlamendi valimistes. Nad on lihtsalt välja lülitatud, kuigi nad elavad selles riigis ja nende huvid võiksid olla esindatud.

Kuidas suhtute eesti keele süvaõppesse?
Ma saan aru, et eesti keel riigikeelena on väga oluline ja on tähtis, et võimalikult suur osa ühiskonnast seda oskaks ja kasutaks. Seetõttu on valitsuse huvid riigikeele laiema leviku osas täiesti põhjendatud.

Eesmärgina on see vastuvõetav ja arusaadav. Ja ei kutsu esile mingeid vastuväiteid, kuid see-eest meetodeid, kuidas toimub riigikeele populariseerimine ja õpetamine ning sellealaste jooksvate küsimuste korraldust, on tugevalt kritiseerinud ka rahvusvahelised organisatsioonid. Kritiseeritud on eelkõige neid, kes sellist keelepoliitikat ellu viivad.

Milline võiks olla Eesti–Vene suhete prognoos lähimaks 10 aastaks?
Teate, ma arvan, et palju on Jumala kätes. Kas need suhted muutuvad halvemaks? Ei, ma ei arva seda, kuid kõik on võimalik. Siiski ei usu ma, et suhted oluliselt halvenevad.

Isiklikult tahaksin, et nad muutuksid paremaks, kuid selleks peaksid mõlemad pooled soovi avaldama ja tegema midagi, et suhted ka reaalselt paraneksid. Vene saadikuna tean, et me oleme selleks soovi avaldanud ja teeme seda ka edaspidi. Aga küsimus on vastastikuses tahtmises.

Selles konkreetses olukorras, kus me praegu asume, peavad initsiatiivi avaldama Eesti võimud, kes meie riikide vahelised suhted kriitiliseks ajasid. Ja kui selline soov on olemas, peavad mõlemad pooled suhete parandamiseks ka vaeva nägema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 82 korda, sh täna 1)