Elurõõmu kandja Valve Saar – 77

Elurõõmu kandja Valve Saar – 77

 

Kui ämmaemand oleks tookord tahtnud, siis võiks kodus sündinud Valve Saar juba täna oma sünnipäeva pidada. Aga uue imetillukese ilmakodaniku vastu võtnud proua otsustas, et täpselt keskööl sündinud maimuke saab sünnikuupäevaks 7. juuli. Nii võibki särtsakas vanadaam seada homme ritta viis seitset – 07.07.07. tähistab ta oma 77. sünnipäeva.

Seitse penikoormat, seitse kuningatütart, seitse perepoega, seitse aastat sügavat und, … seitse kui täiuslikkuse sümbol. Valve Saar usub numbrimaagiasse. „Ma olen väga kergesti mõjutatav ja usun paljusid asju,“ ütleb ta ning ei välista mingil juhul üleloomulike asjade olemasolu.

Number üksi ei aita

Selle peale, et seekordne sünnipäev nõnda huvitava numbrikombinatsiooni moodustab, hakkas Valve tähelepanu pöörama alles siis, kui meediasse jõudsid uudised sellest, et paljud soovivad tänavu just 7. juulil abiellu astuda.

„Võib tuua õnne, aga võib ka mitte,“ manitseb Lümandast pärit Valve paariheitjaid mitte jääma lootma ainult maagilistele numbritele. „Pere koos hoidmine on väga suur tegu, mis nõuab palju pikka meelt ja kannatust,“ räägib proua. „Alati tuleb teisega arvestada.“

Valve teab, et abielu on suur samm ning üksnes ilus pulmakuupäev paarirahvast koos ei hoia. Tema arvates on tänapäeva noortel pereeluks liiga kiire. „Kiirust tuleb natuke maha võtta. Kui sa tahad koos olla, siis leiab selle aja alati,“ räägib ta oma kogemusest, sest abikaasaga jagati eluraskusi ja -rõõme 48 ja pool aastat.

„Igal pool on omad ebakõlad. Istuge rahulikult maha ja rääkige omavahel. Ka kõige raskemad asjad saab selgeks räägitud,“ usub Valve ning lisab, et oluline on säilitada rahu, sest kui üks ägestub, siis teeb seda ka teine. “Teisel on ju ka iseloom, ta pole kivi- ega puutükk,“ on Valve emotsionaalne.

Rõõm suurest perest

Üleüldse on peaaegu seitsmekümneseitsmene Valve kuraasikam kui nii mõnigi eakaaslane. See, et tal oli raske lapsepõlv, kus juba varavalges tuli minna heinale ja lehmi ajama (kell kuus, kolm kilomeetrit ja paljajalu – tänapäeva lapsed oskavad seda vaevu ettegi kujutada!), ning ema oli pikalt ära, sest käis võõraste juures suiliseks, ei paista välja teps mitte kusagilt.

Aga tundub, et elurõõmu aitab alal hoida suur perekond. Endal oli tal kolm last, neil omakorda hulk lapsi („no kaheksa-üheksa lapselast on mul kindlasti“) ja lisaks veel lapselapselapsed, kes kõik vaheldumisi mammal külas käivad. „Suhtlemist on mul küll, igavust karta ei ole.“

Samas naudib Kuressaares elav Valve täiel rinnal vabadust, mille annab üksinda elamine. „Nii kena on üksinda olla. Magan nii kaua, kui tahan, olen üleval nii kaua, kui tahan,“ tunneb ta heameelt. „Terve elu olen pidanud teistega arvestama, aga nüüd enam mitte.“ Kuigi on selgesti näha, et abikaasa manalateele minek kuus aastat tagasi teeb tänini südames valu. Selle vastu aitavad aga toredad sõbrannad ja igapäevased askeldused. Ja kena papagoipaar.

Kooli asemel põllule

Igavust pole Valve oma elus kunagi saanud tunda. Töid ja tegemisi on olnud rohkem, kui vahel kandagi jõuab. Küll kolhoosis, küll kalakombinaadis, küll restoranis ning lõpuks 26 aastat autobaasis.

Kooliharidust on tal kuus klassi Taritust. „Kui tuli seitsmendasse klassi minek, siis vanaema ja vanaisa ütlesid, et kool ei anna sulle mitte midagi,“ meenutab Valve. „Kartulipõld ootab, pead minema kartuleid kiskuma!“

„Minu elus sellest piisas, aga tänapäeval enam küll mitte,“ õhutab homne sünnipäevalaps noori haridusele ja uutele oskustele rõhku panema. Olgu või autokoolis. „Ma tahtsin minna autojuhikooli, aga ema ei lubanud. Ta ütles, et mis sohver ma olen, mul on nii väikesed käed,“ räägib Valve ja ütleb, et vahel oleks ju kena olnud lasta mehel peol mõni naps võtta ja ise autoga koju sõita.

Arsti juures ei käi

Arsti juures pole Valve käinud viimased seitse (!) aastat. Selle asemel ostab ta vastavasisulisi ajakirju ja uurib sealt, kuidas saaks ise endale erinevate hädade puhul abiks olla. Ja üleüldse…

„Ei taha mina teada, mis mul viga on. Täna on kena, homme natuke halvem. Heidan pikali ja jälle korras,“ ei näe Valve põhjust, miks tal oleks vaja täpselt teada, mis haigus võiks parasjagu kallal olla.

Krapsakana aitab hoida ka väikest viisi aiatöö. „Mul on siin maja taga mõni lillepeenar,“ osutab Valve kortermaja hoovi poole. Lapsepõlves peale sunnitud maatööd ei ole talt näpud mullas olemise tahtmist päris ära võtnud. „Tegevust jätkub, kui ma ikka jõuaks kõik ära teha.“

Parim kingitus

Oma möödunud sünnipäevadest mäletab Valve selgesti seda, mil ta seitsmeseks sai. Suilisetöölt just tema sünnipäevaks koju tulnud ema kinkis tütrele peakammi. „Vanasti olid need sellised kumerad ja hästi erkude värvidega,“ meenutab Valve kingitust, mis pani lapse südame õnnest meeletult hüppama.

„Läksin istusin õuevärava peale, et möödujatele oma kammi näidata. „Iga päev on täis uusi üllatusi. Elus on vaja väga palju enesekindlust ja tahtejõudu. Iga päev ei ela me marjamaal. On aegu, kus oleme täitsa raskustes, aga meil tuleb sealt välja võidelda,“ usub homme 77-ks saav Valve Saar.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 107 korda, sh täna 1)