Mahetoodangust ja raiskamisest (2)

Mahetoodangust ja raiskamisest

 

Mitmel korral olen raadiost kuulnud neid, kes väga propageerivad säästlikke ja tervislikke eluviise, rohelist mõttelaadi. Näiteks „Huvitaja“ saates ülistas kord üks linnadaam taevani öko- ja mahetootmist.

Tema väidetes aga oli palju sellist, mida ei saa kuidagi tõena võtta. Inimene tundus olevat täiesti eluvõõras. Ta soovitas igal linnaperel leida üks maapere, kus kasvatatakse kartul ja köögivili laudasõnnikuga väetatud põllul. Kahjuks see daam vist ei tea, et enamik Eesti külasid on tänaseks „lehmavabad“. Kui pole enam lehma, siis pole ju ka sõnnikut.

Müüdid teevad palju kahju

Kogu oma elutöö olen teinud põllumajanduses. Tööd ei teinud ma mitte ainult palga saamiseks, vaid pidevalt sai uuritud ning katsetatud paljusid teadlaste soovitusi. Palju kordi lasin laboratooriumis uurida kartuli ja köögiviljade nitraadisisaldust. Katsetanud olen kartulikasvatust nii laudasõnnikuga kui ka mineraalväetistega.

Samuti katsetanud paljusid kartulisorte. Tänavu oli mul veel (viimast korda) kollektsioonis 22 sorti kartulit. 1984. a aga panime (meid oli neli agronoomi) Haapsalus näitusele välja 75 kartulisorti. Kolhoosiajal kasvatasin 0,4 ha kartulit ja 0,2 ha köögivilja. Kõigile kaubaostjatele ütlesin, et minu toodang on kasvatatud mineraalväetistega. Millegipärast tulid nad järgmisel aastal jälle minu käest kaupa võtma.

Meil on aastate jooksul mõned müüdid käibele lastud ja tihtipeale korratakse neid üle. Need müüdid on tekitanud kahju paljudele inimestele.
Mineraalväetised on väga mürgised ja väga kahjulikud meie tervisele. Millele toetub selline arvamus? Taim vajab oma kasvuks kindla koguse mitmesuguseid toitaineid. Kas anda neid toitaineid sõnnikuna või kasutada mõistlikult mineraalväetist – mil viisil on mineraalväetis inimesele mürgisem?

Või geneetiliselt muundatud toiduained – nende negatiivset mõju on ju alles vähe uuritud. Pole analüüsitud kõike positiivset ja negatiivset. Seega pole õige seda võimalust ühepoolselt hukka mõista. Sordiaretuses tuleb neid võimalusi kindlasti kasutada. Kiduussi-kindlad kartulisordid – kas need on geneetiliselt muundatud?

Rahavõimu vastu pole rohtu

Ka mina olen seda meelt, et igasugust raiskamist ja mõttetut ostuhullust tuleb otsustavalt piirata. Aga kuidas seda teha? Olen teinud mitmeid ettepanekuid, kuid see näib olevat lootusetu tegevus.

Meid valitseb üha enam globaliseeruv rahavõim ja selle vastu pole enam mingit rohtu. Tänane ajupesu on kordades hullem punase aja ajupesust. Nüüd on karta, et uus president hakkab veel rohkem heaks kiitma raiskavat (ameerikalikku) elulaadi.

Meid valitsev rahavõim lollitab meid meie endi raha eest. Aastane reklaamikäibe maht Eestis on juba üle ühe miljardi krooni. Meie peame selle kõik oma tööga-teenistusega hüvitama. Sellist reklaami ei ole tavainimesele, suuremale osale inimkonnast vaja. Aga raiskamine jätkub üha suurema hooga. Riigivõim ei asu ka oma kodanikke kaitsma. Julgen väita, et meie poliitikud tegutsevad rahavõimu huvides.

Rääkides mahetoodangu müümisest – see on üks omamoodi kaval ärinõks. Mingil moel kombineeritakse oma toodangule nn mahetoodangu märk. Selle märgi all müüakse tavatoodangut, kuid küsitakse märksa kõrgemat hinda. Kui tänased ärikad saavad hakkama väga suurte sulitempudega, siis on lihtsameelse ostja lollitamine vaid ühe väikese sildi kleepimise abil väikene eksimus. Ja seda lihtsameelset ostjat on reklaamifirmad omakorda karistamatult töödelnud.

Üks väike fakt. AS Sangaste Linnas toodab kaubamärgi Helen all riisihelbeid. Pakk kaalub 650 g. Pakile on märgitud „Puhas Eesti toode“. Paluks väga teada – kus kohas kasvatatakse Eestis riisi? Hommepäev võtaks huvilised kokku ja läheks Eesti riisikasvatust vaatama!

Valus on vaadata neid põlde, mida peetakse mahetootmise nime all. Loodetakse saada toetust vist üle 3000 kr/ha. Paljudes kohtades kasvab ainult umbrohi, mille sekka on eksinud üksikud teraviljapead. Möödunud sügisel oli juba näha, et osa neid põlde jäetakse isegi koristamata. See on väga rumal maa ja tööjõu raiskamine.

Eelpool mainitud saates mainis ökomajanduse kiitja maailmas valitseva nälja põhjusena kemikaalidega rikutud maapinda. Seda kuuldes jäi mulje, et rääkija ei tunne maailma majanduse põhialuseid. Kõik kemikaalid maailmas on väga kallid, ükski asjalik põllumees neid üleliia põllule ei pane. Eelnevalt määratakse analüüside abil kemikaalide vajadus. Aga et suur osa maakera rahvast peab elama näljas või poolnäljas, selle põhjuseks on globaliseerunud rahavõimu kasumijaht.

Kasumi nimel ekspluateeritakse töötegijat kõikjal. Möödunud sügisel kirjutas Postimees kahel leheküljel geenitoitude ohtlikust mõjust. Sama ajalehe 17. leheküljel oli väike nupp: USA-s on vähemalt 400 miljardäri, kellel kokku on varandust 1,25 triljoni dollari väärtuses. Sellist ebaõiglast varanduslikku kihistumist tulebki pidada maailma valupunktide üheks põhjuseks.

Mõttetu raiskamine tuleb keelata seadusega

Kui me tahame hakata maailmas säästlikult elama, peavad iga riigi seadused sellele kaasa aitama. Seadusega tuleb piirata sellist tegevust, mis uut lisaväärtust ei loo. Seaduse abil tuleb lõpetada vormelisõidud, missindus, modellindus, Tallinna Õllesummer ja Saaremaa Õlletoober, sulgeda kõik mängupõrgud jne. Teles lõpetada raiskava eluviisi, ülekohtu ja lodevate elukommete (porduelu) populariseerimine. Nende inimkonnale vajalike otsuste tegemist takistab aga globaliseerunud rahavõim, millele oleme paraku sunnitud alluma.

Ma ei mõista neid, kes lähevad kuhugi suurele õllepeole ja sõidavad selleks maha mitusada kilomeetrit. Kas selleks, et maksta õlle eest 3–4 korda kallimat hinda kui see külapoes maksab? Kui ma tahaksin õlut juua, tooksin poest mõne pudeli. Kui juhuslikult olen saanud pool pange räimi, helistan paarile naabrile, et ma panen just räimed ahju suitsu. Ja meil jätkub sooja suitsuräime kõrvale mitmeks tunniks juttu poliitikute ja teiste aferistide tegudest. Kui keegi on saanud kuskil suurelt reklaamitud õllepeol osta kohapeal tehtud ahjusooja räime, andke sellest ajakirjandusele teada, see peaks olema väga suur uudis.

Ma ei taha sugugi halvustada neid inimesi, kes südamemurega räägivad rohelisest elukorraldusest. Aga nad ei tohiks sattuda reklaamifirmade lollitamise ohvriks. Minu soov oleks, et samas mahus kui meediamahtu läheb ühekülgse ökomajanduse propagandaks, peaks saama neid probleeme ajakirjanduses ka teaduslikult arutada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)