Keskaeg Kuressaare moodi ehk Kuressaare lossi päev 2007

Keskaeg Kuressaare moodi ehk Kuressaare lossi päev 2007

 

Kuressaare kultuuriaastas on juuli alguses juba traditsiooniks kujunenud säärane aeg, mil võib end edukalt sadade ja sadade aastate tagusesse aega fantaseerida – Saaremaa muuseumi korraldatud lossi päev, mis taaselustab keskaegse hõngu meie pika ajalooga kaunis kodulinnas.

Seekordne lossi päev kätkes endas nii mitutki erinevat ettevõtmist, mõni neist juba varasemast tuttav, mõni sootuks uus. Põnevat leidis igal juhul ka see, kes kõigil eelnevatel suvedel (neid on olnud juba 6) lossi päeval käinud.

Tegelikult hakkas üritus pihta enne selle ametlikku avamist ehk juba 6. juuli õhtul kell kuus oli lossihoov rahvast täis, kes olid tulnud otsima kultuurielamust noorte teatrisõprade esinemisest. Nimelt on Eesti Harrastusteatrite Liit teinud, juba 1996. aastast saati suveprojekte, mis tähendab seda, et kõik osalevad trupid teevad etteantud teemal või kindla kirjaniku loomingu põhjal lühilavastuse, mis mõnepäevase laagri käigus professionaalse lavastaja poolt üheks tervikuks põimitakse.

Kuressaares olid eestvedajateks Piret Rauk ja tema parem käsi Marit Rauk. Seekordne materjal pärines rootsi armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni teosest “Röövlitütar Ronja”, mis oli ühtlasi ka valminud lavastuse pealkirjaks. Juba säärase sündmuse toimumine Kuressaares on iseenesest märkimisväärne ja mitte kellelgi kohaletulnutest polnud põhjust ka pettuda – noorte mäng oli särav ja lustiline. Ehkki loomulikult ei suuda kooliteatrid päris terve etenduse jagu pinget hoida ja, mis seal salata, oli nii pingelisemaid kui ka pisut igavamaid hetki, saadi üldjoontes väga hästi hakkama ja etendus oli tõeliselt nauditav.

Avapauk ja öö linnuses

Eks iga ürituse tähtsaim ja oodatuim osa on ikka selle avamine ning öises Kuressaares on võimalik kogeda nii mõndagi sellist, mida siin muul ajal näha ei saa. Nagu kõigil teistel pidulikel avamistel ei saadud ka seekord avakõnedeta. Loomulikult ei puudunud ka n-ö miniorkester ja korralik “kärts-mürts” – kahuripaugud möödunud aegade mälestuseks ja tänapäevane ilutulestik sinna otsa.

Siiski ei olnud tegemist klassikalise festivaliavamisega, sest kõiges selles oli tunda keskaega, isegi kõned näisid justkui tollest ajast pärit olevat. Kui nii-öelda ametlik avamine lõppenud, hakkasid esinema kallid külalised Poolast – noorte tsirkusetrupp, kes hämmastava osavusega ja väiksemate ebaõnnestumiste kiuste andis üsna professionaalse ja huvitava etenduse.

Tegelik pidu jätkus hoopis linnuse siseruumides, kus avanes külastajatele sootukse omanäoline “väike maailm”. Iga nurga peal ajastutruudes kostüümides muusikuid kohata ja öisel ajal mööda hämarat lossi hulkuda on juba iseenesest elamus, eriti kui senine suhe linnusega on piirdunud mõnel korral aastas kapiitlisaalis käimise ja lapsepõlves tehtud ekskursiooniga. Soovijatele avanes ka võimalus meelde tuletada lavastust “Lõvi talvel”, mis lossi päeva puhul pooleks tunniks taaselustus, või minna hoopis öökinno ajatut “Rummu Jüri” vaatama, kui tundus, et lossi kõhedates käikudes luusimine end ammendanud on.

Traditsioonilised rongkäik ja rüütliturniir

Uus päev, uued meeleolud. Peaaegu terve päeva oli lossihoovis võimalik tutvuda nii omamaiste kui ka kaugemalt tulnud käsitööliste toodanguga ning loomulikult midagi kaasagi osta. Kes aga ostmisest huvitatud polnud, sai jälgida, kuidas oma ala tõelised meistrid töötavad. Lisaks oli iga nurga peal midagi toimumas: esinesid laste vanamuusikaansamblid, tsirkuseartistid, võimalik oli teha ekskursioone mööda lossi legendirada jne jne. Lastelegi oli mõeldud – nende jaoks tegutses eraldi lasteõu ja pisikesi lossi päeval osalejaid oli askeldamas näha tõepoolest pea kõikjal.

Laupäevane peaüritus algas aga kell 15, kui lossihoovi jõudis rongkäik ja anti avapauk keskaegsele rüütliturniirile, kus kuus vägevat sõdalast sai oma oskusi rahva ees proovile panna. Võistlus oli mitmeetapiline ning väga vaimukalt kokku pandud, sisaldades muuhulgas ka tagurpidi ratsutamisoskuse kontrollimist, sest “lahingus võib juhtuda, et saad nii tugeva obaduse pähe, et ei saa enam arugi, kuspool on hobuse esimene, kus tagumine ots.” Võistlustulle astus kuus võimsat rüütlit ja olgu siinkohal ära toodud ka turniiri tulemused: 1. rüütel Jaagup – 37 punkti, 2. rüütel Taavet – 28 punkti, 3. rüütel Jaan – 20 punkti, 4. rüütel Lars – 18 punkti, 5. rüütel Riho 16 punkti ning 6. rüütel Viljar – 6 punkti. Jälgides täiskiirusel galopeerivate hobustega tehtavaid trikke ja osavaid mehi nende seljas, pääses nii mõnegi pealtvaataja suust siiras ohe: “Nagu päris!”

Lossi päeva raames tähistati sel aastal veel ühte ajalooliselt olulist sündmust – saja aasta möödumist metodisti usuliikumise algusest Eestis. Pühapäevased üritused olidki põhiliselt sellele pühendatud: peeti jumalateenistust, kohtuti metodisti kiriku juhtidega ning tutvustati äsja avatud näitust. Muide, tegu ei ole mitte ainsa näitusega, mida selleaastase lossi päeva raames oli võimalik nautida – linnuses oli neid mitmeid, tuli ainult silmad-kõrvad lahti hoida. Lisaks Saaremaa muuseumi püsiekspositsioonile võis lossist nii mõndagi põnevat leida.

Ega ilma väikse tõrvatilgata meepotis ei saa ju ükski üritus. Ainus asi, mille üle mina pisut kaevata tahaksin, ei ole üldse sisuline, vaid puudutab pigem organisatoorset valdkonda – paremini oleks võinud olla korraldatud laupäevane toitlustamine. Saan aru, et ka see peab olema ajastutruu, kuid kui terve päev toimuvad lossihoovis üritused ja süüa pakub vaid paar üksikut müügikohta, siis läheb igasugune isu kultuuri naudelda suurest kehakinnituse-näljast üle.

Tegelikult tuleb endale “ajarännakuid” ikka vahel lubada ja väga lõõgastav on end sadade aastate tagusesse aega mõelda. Pärast sellist nädalavahetust on küllap palju kergem tagasi igapäevatoimetuste juurde naasta, sest mäng on ju teatavasti parim puhkus ja Kuressaare lossi päeva loodud täiskasvanute mängumaailm tundub võrratult reaalne ja usutav. Kohtumiseni järgmisel aastal!

Marili Pärtel

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 80 korda, sh täna 1)