Viieteistkümnes vabadusaasta tõi Eestile rõõmutunde

Viieteistkümnes vabadusaasta tõi Eestile rõõmutunde

 

Läinud aastal täitus 15 aastat Eesti taasiseseisvumisest. See on üsna pikk aeg ja üsna ümmargune aastanumber, mida tavaliselt tähistatakse suurelt.

1991. aastal sündinud, kes Nõukogude aega ainult ajalooraamatutest ning sugulaste, vanemate ja vanavanemate juttudest tunnevad, on juba täiskasvanuks saamise lävel. Varsti saavad neist täieõiguslikud Eesti kodanikud ja nad hakkavad Eesti tulevikulootusena andma oma panust selle riigi ellu. Sellega algab kahe-kolme aasta pärast uus periood Eesti riikliku, majandusliku ja muudes eluvaldkondades.

Pöördeliseks ei kujune seega siis mitte viieteistkümnes aasta pärast iseseisvuse taastamist, vaid kaheksateistkümnes aasta.

Kuigi juba aasta 2004 oli üks tähtsamaid, kuna Eesti astus siis koos oma lõunanaabritega peaaegu samal ajal Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi kaitseorganisatsiooni ehk NATO-sse. Eesti lähenes tollal nii Euroopale kui ka Ameerika Ühendriikidele.

Kiirete muutuste riik

Samas peaks küsima, kas siis aastal 2006 ehk viieteistkümnendal vabadusaastal polnud üldsegi tähtsust, kas siis ei juhtunud üldse mitte midagi määravat?

Kas tõesti pole midagi muutunud? On küll.

Eesti muutub pidevalt nagu kogu maailm. Eesti muutub võib-olla isegi kiiremini kui teised riigid.

Mitte juhuslikult polnud läinud aastal ühe eesti ajalehe netikülgedel üleval olnud küsitluses selle üle, millega peaks Eesti end tulevikus maailma riikide hulgas väljapaistvalt positsioneerima, üks paljuvalitud vastus: „Kiirete muudatuste riik“. Teiste enimvalitud variandid olid muidugi „Eesti – IT- ehk arvutiriik“, „Ilusa maastiku maa“ jms.

Eesti võiks tõesti olla suurte pidevate muudatuste maa, sest viimastel aastatel on palju-palju muutunud ning sellega on muutumine suure hoo sisse saanud. Inimene on üldiselt muutuma aeglane, öeldakse isegi, et inimene on harjumuste ori. Harjumusi on aga teatavasti tavaliselt raske muuta. Samas on inimesi, kes väidavad, et muutumine on inimlik ja tavapärane. Neil on ka õigus.

Muudatused aga esitavad inimestele suuri väljakutseid. Ei ole ju teada, mida tulevik toob, kuidas tulevikus elatakse.

Ma arvan, et eestlased teavad seda – nende elu on alates möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate keskpaigast palju muutunud.
Tollal oli Eesti Moskvast sõltuv nõukogude vabariik, ent nüüd Euroopa Liidu liikmesmaa (osaliselt Brüsseli leival) ja seejuures Ida-Euroopa bloki uusliikmetest isegi üks edukamaid.

Eesti argipäev ei paista sugugi hall

Kuna elan alaliselt väljaspool Eestit, siis torkavad mulle Eestis toimunud muudatused võib-olla rohkem silma kui Eesti elanikele endile.

Esimest korda käisin Eestis üheksakümnendate keskel ning sellest ajast peale olen korduvalt Eestis käinud ning siin ka mõni aeg elanud.

Iga kord, kui Eestisse saabusin, oli vahepeal midagi muutunud ja uuenenud. Ka mina pean tunnistama, et uuenduste hulgas olid pahatihti ka uued ehk kõrgemad hinnad.

Just kõrgenev hinnatase on eestlasele üheksakümnendatel ja selle aastatuhande esimestel aastatel põhjustanud peavalu ja tulevikumuresid.
Mulle öeldi, et Eestis on argipäev päris hall, aga see pole nii. Teil on kõik paremini.

Ma mõtlesin tollal, miks eesti inimene meie argipäeva hindab, kui ta on Läänes ainult puhkusel käinud?

Kas ühe inimese elu on tume, hall või hele, seda määrab inimese enesetunne ja seda saab ka hinnata ainult see inimene ise, kes seda elu teatud riigis elab.

Kui ma Venemaalt tulles Eestisse saabusin, siis mulle näiteks tundus küll, et Eesti on ülivärviline riik. Sellisena paistis Eesti mulle ka siis, kui tulin otse oma kodumaalt.

Halli värvi Eestit (kui välja arvata tollane Tartu maantee Tallinnas) ma ise ei näinud, kuid kuulsin sellest ja muidugi mõistsin inimesi, kes sellise pildi maalisid.

Tulevik tundub helge

Tänavu kevadel oli mul taas võimalus Eestit külastada. Tallinnas olid uued hooned püstitatud, Eesti pealinn saanud oma kaksiktorni. Kes tahtis Tallinnast New Yorgi teha? Minu, šveitslase pilku köitis muidugi suur trükikiri „Swissôtel“.

Kuid pealinn pole mõistagi ainult uued ehitised, vaid ka eestlaste jututeemad. Neis domineerisid kaks asja – ühest küljest oli teemaks nn pronksiöö ja sündmused pronkssõdur Aljoša ümber, teisest küljest aga suhtumine tulevikku.

Mitte kunagi varem ei ole ma Eestis kokku puutunud sellise ühise suure rõõmutundega. Ei kohanud kedagi, kellele tulevik paistnuks tume.

Vastupidi – see tundus helge nagu valgus tunneli väravas pärast pikka sõitu mäe all kitsas torus, kus kõikumine paremale või vasakule polnud võimalik.
Töökoha leidmine pole Eestis enam probleem ja ka palganumbri üle palju ei kurdetud. Tundus, et igaüks saab endale üht-teist lubada. Paljud olid otsustanud saada lapse, andes sellega panuse eestlaste püsimajäämiseks.

2006. aasta tõi Eesti elanikele rõõmu- ja kindlustunde. Seda kuulsin ma hea meelega. Ühest küljest oli see mulle üllatus, kuna sellelaadse üldise meeleoluga polnud ma Eestis varem kokku puutunud.

Teisest küljest oleksin võinud seda isegi oodata, kuna ka Eestist kaugel olles suhtlen ju ikka eestlastega ning loen ajalehti. Niisugusest tundest aga polnud ma lehest lugenud. Ei saanudki.

Samas jälle: see on ainult minu mulje. Kas inimene on tõesti rõõmus, seda otsustab tema ja ta südametunnistus ikka ise.

Kaspar Näf on sündinud Šveitsis, õppinud Ida-Euroopa ajalugu, vene keelt ja majandusteadust Zürichi ja Tartu ülikoolis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)