Kuhu on jäänud saarlaste murdekeel? (4)

Mina isehakanud saarlasena ei taha saarlaste keelepruuki laita ega kiita. Mind ajendas kirjutama see, et iga aastaga on tavasuhtlemises üha vähem ja vähem kuulda kunagi saarlastele nii omast eriliselt meloodilist murdekõnet.

Kraavihallide laulev keel

Olin pisike poisipõnn, kui saarlasi esimest korda nägin ja kuulsin. Olin isa-emaga jalgsimatkal Saadjärve vallas, kui jõudsime mingi väikese savikoja manu. Sealt pidi tee läbi soise metsa Muru külla viima. Tee oli hiljuti suure, laia ja sügava magistraalkraaviga läbi kaevatud, sild aga oli veel ehitamata.

Juhtus olema lõunaaeg, savikoja juures puhkasid parajasti kraavihallid, sõid ja ajasid omavahel juttu. Minu isa ja ema hakkasid nende käest uurima, kuidas paremini üle selle suure kraavi saab ja kas ees veel samasuguseid takistusi olla võiks.

Mina viisaka noorsandina täiskasvanute jutu vahele ei seganud. Ja kus mul selleks aegagi sai olla! Savikoja majakese seina ääres riiulil ilutsesid pisemad ja suuremad igat masti ja värvi, ühed kirjumad kui teised, savist voolitud linnukesed ja loomakesed.

Kuid kõige rohkem paelus mind nende meeste ja naiste jutu kõla. Mulle tundus, et nad ei räägi, vaid laulavad. Mõnest sõnast ei saanud ma aru, mõnd sõna venitasid nad eriti kenasti.

Pärast, kui meid üle kraavi aidati, kingiti minule savist kirju vilepill. Üks tädi, vist savikoja perenaine, ütles, et see olla päris laulurästas. Kui ma tahtvat ja mängu selgeks õppinud olen, saavat selle rästaga igasuguseid viise mängida. Ja tõesti! Kui linnu saba alt sisse puhusin, tuli nokast vile välja.

Kui veel linnu kaelal olevaid auke sõrmega sulgesin, muutus vile toon.

Mulle tundus toona, et savikoja juures kohatud kraavihallide kõne oli samasugune: kord mahedam, kord tugevama heliga, vastavalt öeldu sisule.

Ma väga soovisin ka selliselt laulvalt rääkida nagu nood savikoja juures kohatud saarlased. Püüdsin, mis ma püüdsin, kuid asja sellest ei saanud. Möödus nädal või kaks, kui tüdinesin katsetest igal ajal ja igas kohas laulda. Vahest olekski minust niimoodi kui mitte just saarlane, siis vähemalt „superstaar“ saanud, kui ei oleks selgunud tõsiasi, et mul polevat musikaalset kuulmist.

Tuhlid ja leiked

Umbes samal ajal ehitati Abruka saarele kivist tuletorni. Ja kae imet, torni ehitajad olid mandrimehed, nagu saarlasi endid poleks jätkunud. Oli küll ka saarlasi, kuid vähem. Üks neist oli päris kohalik taluperemees, Karl Vaher. Tema on hiljem jutustanud ühe loo. Kord hommikul tööle asudes olla ta seal ööbinud mandrimeestelt pärinud, mida nad lõunasöögiks tahtvat, et kas õige keedaks tuhleid. Seda kuuldes olla mandrimehed ehmunult üksteise otsa vaadanud ning hakanud oma susse kes voodi alla, kes madratsi vahele peitma.

Kuressaare linnas oli „õndsal“ nõukogude ajal ainult üks kindel koht, kus supikraami sai osta, see oli Aia kauplus. Ega sealtki järjekorras seismata midagi kätte saanud. Seisnudki siis kord järjekorras üks kena mandri noormees. Tema ees küsinud naisterahvas tuhlist, mispeale müüjanna ulatanud ostjale võrku pakitud kartulid. Ahhaa, taipas noormees, kartul on saarlaste moodi tuhlid. Ning palunud temagi võrgukese täie tuhleid ja paar kaalikat. Müüjanna aga vastu: „Kui te tuhleid ostate, siis te kaalikaid ei saa. Tuhliste juure peate küsima paar leigest!“

Nüüd ei ole enam mitte üheski poes, isegi Kuressaare turul mitte, tuhlist ega leigest saada. Müüakse nagu mandrilgi ainult kartulit ja kaalikaid. Kahju!

Järgnev lugu juhtus jälle Abrukal. Vahtra tallu tuli külaline – perenaise tütretütar tõi oma sõbratari Abruka saare ilusat loodust nautima. Sõbratar läbi ja lõhki mandrineiu, Saaremaalgi vist esimest korda, Abrukast rääkimata. Pärast väga muljeterikast ja väsitavat jalgsimatka Pitkaninale istuti lauda ja lasti perenaise hoole ja armastusega valmistatud õhtusöögil hea maitsta. Oli see nüüd runntuhlis notiga või äkine sellesama runntuhliga või siis hoopis traatrestil ja pliidi all küpsetatud värsked räimed ehk käänid, see polegi nii tähtis. Pereema oli hoolega jälginud, kui isukalt noored söövad. Ja siis olla küsinud: „Kas aitab küll?“

Peretütre tütar Varje märkas kohkumisi, kuidas ta sõbratar kohmetus, kahvli käest pani ja Varjelt sosinal küsis: „Kas rohkem ei tohi?“ Kui mandrineiu teada sai, et „aitab“ tähendab ka „maitseb“ või „kõlbab“, oli naeru ja nalja küllaga.

Kuidas saarlane eitab?

Kuidas ma ikka saan lõpetuseks iseenda kiitmata jätta. Kui noorem olin ja silmanägemine veel terav, meeldis mulle osaleda mälumängudes ja ristsõnu lahendada. Tol korral juhtus olema tasavägine turniir, esikoha pidi otsustama lisaküsimus. Kuna võistlus toimus Saaremaal Võhma koolimajas, oli küsimus saarepärane: „Kuidas saarlane eitab?“ Meie võistkonnas tekkis vaidlus, aga polnud aega pikalt targutada. Võtsin pastaka, kirjutasin vastuseks: „Äi ma tea mette!“ ja andsin vastuse ära.

Kaasmängijad olid minu peale pahasedki, sest nende arust sai „äi“ olla ainult naise isa tiitel, aga mitte eitus. Žürii aga tunnistas meie vastuse õigeks.

Kirjutan seda kirjatükki ajalehele kohverkirjutusmasinal, millel puudub õ-täht. See austerlaste kätetöö oleks justkui saarlaste jaoks loodud.
Võrokestel on oma kirjakeel, mulgid peavad oma murdest lugu nii raadios kui lehes. Aga saarlased? Kuhu on jäänud saarlaste murdekeel? Mida teie arvate?

Ülo Voltri

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 108 korda, sh täna 1)