Tuhat kilomeetrit

Tuhat kilomeetrit

 

Kümnes lugu, kus ma jälle kohtun sandarmitega, leian hunnikute viisi esimese ilmasõja aegseid surnuaedu, lähen esimest korda saiapoodi, teen Paddyle ravikuuri ja ületan tuhande kilomeetri piiri.

Järgmine hommik algas selles mõttes toredalt, et kuidas ma ka vastupidist ei soovinud, viis tee mind taaskord kiirteele ning juba kell 9 hommikul pidasid sandarmid mo jälle kinni.

Seekord olid tüübid mo pärast viis tsiklit vihaseks ajanud ning neid sadas mo ümbrusse igast mõeldavast suunast.

Seekord ükski neist eriti inglise keelt ei mõistnud, kuid oli selge, et mo tegevus neile väga meeltmööda polnud. “Autoroute, autoroute, autoroute…” vatras politseinik.

Ma küll üritasin talle selgitada, et eile üks politsei mind sellele teele juhatas ja ütles, et see on okei ja et see pole autoruut, aga eks see oli rohkem selleks, et jätta endast mulje kui idiootsest turistist.

Jah, ma sain politsei käest uued juhised, kuidas edasi liigelda. Selgus, et peaaegu paralleelselt kiirteega läks vana maantee, mis oli kitsas ja hirmus, aga mis teha. Kõige tobedam nali juhtus siis, kui seesama vana maantee ikkagi ühes kohas selleks samaks kiirteeks üle läks. Noh, ta polnud küll enam kiirtee, aga ega seal sellepärast liiklust vähem olnud.

Niipalju oli sandarmite pingutusest igatahes kasu, et Soissons’is läksin ma juba ise politsei juurde juhatust küsima, mitte ei roninud niisama kiirteele.

Aga need on pisiasjad.

Selle päeva kõige muljetavaldavam asi oli hoopis see, et terve päeva jooksul jäi mo tee peale Esimese maailmasõja aegseid sõdurite surnuaedu.

Need on sama hullud kohad nagu Omaha Beachil see USA sõjaväelaste kalmistu. Sirged kulunud hauaplaatide rivid igas suunas. Vähemalt kümme tuhat ribadeks lastud elu igaühes. Mõnel puhul nii sassi pekstud, et ei olnud võimalik inimesi identifitseerida ning mitu tuhat meest lükati ühte auku. Hullumaja.

Ardennides on kurjad tapatalgud olnud. Nägin ühe päeva jooksul kuut sellist surnuaeda. Prantsuse, Inglise, Itaalia, Saksa sõdurite surnuaiad eraldi. Ühel surnuaial sakslased vasakul, prantslased paremal – ühtemoodi tapetud kõik.

Järgmise öö veetsingi ühe sellise surnuaia lähedal. Lihtsalt seal oli kõige normaalsem pinnas ning väike võsa, kus kena, rahulik telkida.

Sellegipoolest nägin päris hulle unenägusid sel ööl.

Hommikul avastasin end mõttelt, et tahaks rohkem pildistada asju ja kohti, millest ma muudkui mööda sõidan, aga ma ei tee seda. Mitte, et mul kiire oleks, aga kuidagi ei taha sõidutempot ja rütmi sagedaste pausidega jalgadest välja ajada. Põlv oli ka ikka valus ning iga paigaltvõtt suht vaevaline.

Ühest järjekordsest hommikusest linnakesest läbi sõites tegin esimest korda sellise triki, et otsustasin süüa osta neist Prantsuse saiapoodidest, kust tüübid pikkade saiadega välja jalutavad. On ikka veidrus välja mõeldud – sai, mis ei mahu kotti ära!

Nende kohtade nimeks on patisserie ning neid on igas külas. Normaalses Prantsuse külas on alati kirik koos surnuaiaga, baar, tubakapood ja patisserie. Põhimõtteliselt on see miski pagariäri, kus hunnikute viisi erinevaid saiu müüakse, mis enamasti läägelt magusad.

Otse loomulikult jäin ma müüjaga püstihätta.

Vähe sellest, et ma keelt ei mõista, aga müüjal puudus igasugune huvi ka mo vehkimisest aru saada. Ühel hetkel tädi lihtsalt keeras otsa ringi ning läks omi asju ajama.

Kui mul lõpuks õnnestus sõnaraamatu abil ühtteist hamba alla osta, oli see kahtlemata kogu mo prantsuse reisi kõige mõttetum söök – paar lääget saiakest, kohutav keemiajook, mis omaarust vist mahl tahtis olla, ning õudne jäätükkidega jäätis. Öäk.

Ja justkui sellest vähe oleks olnud! Ma oleks pidanud teadma, et selline söök ei viita toredale päevale.

Veidi enne lõunat avastasin, et Paddy tagumine kumm on tühi. Pumpasin ta küll täis, kuid viie kilomeetri pärast tundsid mo kannikad jälle iga kivikest ja õlekõrt tee peal, nagu sõidaks kõige jubedamal kruusateel.

Mis seal ikka. Mul tagavarakumm ja võtmed kaasas.

Nali algas aga siis, kui ma esimese, rattaga ostes kaasa pandud igaks-petteks-võtme eriliselt ponnistamata lihtsalt puruks keerasin. Teise võtmega leidsin ühe nurga, mille all ta mutritest üle ei keeranud ning kuidagimoodi sain paar mutrit lahti.

Mul tekkis mõte vahetada ühtlasi ka esiratta ja tagaratta mantlid omavahel ära, sest viimane oli päris siledaks kulunud selle paari nädalaga, samas kui teine näis peaaegu uhiuus.

Otse loomulikult jäi üks mutter liiga kangekaelseks. Lõhkusin ära mutri, veel ühe mutrivõtme ning mõned sõrmed, üritades perekonnavõtmega midagi korda saata. See on teatavasti nii mõttetu võti, et kõigile ülejäänud mutritele pääsed vabalt ligi, kuid sellele, millele vaja, ei pääse kohe kuidagi.

Pärast hunnikut mässamist oli selge, et pean lähimast farmist võtit küsima minema. Õnneks oli üks selline vaid paarisaja meetri kaugusel. Jätsin ratta ja asjad tee äärde ning läksin.

Farmi hoovis möllas lehmakuseses mödis õllekõhuga, kummikutes keskealine mees. Pärast sõnaraamatu ja katkise võtmega mõneaegset vehkimist sai tüüp aru, mida ma tahan ning teatas, et selle numbriga võtit tal pole. Siis aga näis midagi tärkavat ja tüüp marssis traktori juurde ning päästis mo sõidu – talumees võlus kastist välja tellitava võtme. Kurat, mul oleks endal pidanud selline kaasas olema.

Kummide vahetus maanteekraavis käis kiirelt. Võtit tagasi viies seda tüüpi seal enam ei olnud. Küll aga olid majas kaks nooremat inimest, kellest meesisik muudkui vuristas prantsuse keeles, nägu peas säramas nagu hullumeelsel. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis ta rääkis. Õliseid käsi näidates tõmbas tüüp kuskilt välja miski spetsiaalse õlivastase seebi ning sel ajal kui mina käsi pestes merci, merci korrutasin, vatras tüüp oma juttu edasi.

Naisisik oli ilmselgelt kahtlustavama olekuga, kuid kuuldes, et ma ei ole mitte inglane, vaid eestlane, muutus silmnähtavalt säravaks ning tõi mulle külmkapist kokakoola – säh, võta, sul pikk reis ees. Pärast mõnda non-non-non kaagutamist võtsin joogi vastu ja jätkasin varasema merci-merci-merciga.

Naljakad inimesed. Aga väga toredad.

Sel päeval jäi jälle mo teele hunnikute viisi samasuguseid surnuaedu. Neid on seal tõesti palju. Ühtlasi jäi tee peale ka miski tankidele pühendatud monument, sest sealkandis kasutati esimest korda sõdade ajaloos tanke.

Päris äge oli ühel hetkel sealkandis näha endast mööda sõitmas maskeeringutes täisrelvastuses sõjaväeautosid ja mootorrattaid. Pärast surnuaedu ja tanke käis korra väike ajanihe peast läbi.

Kui pardakompuuter ühel hetkel näitas, et sõidetud on tuhat kilomeetrit, pidasin korra ratta kinni ning jõin selle tähistamiseks prantslaste antud kokakoola ära. Elu oli ilus ja päikseline.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)