Vesi. Puhas vesi (1)

Vesi. Puhas vesi

 

Mõtlemine veest, eriti puhtast veest, on mu üks saritegevusi juba sellest ajast, kui olin pioneerimaja direktor (häbi-häbi mulle!). Üle suure Nõukogude Liidu oli ju suur rahvaste sõprus ja 1/6 planeedi lapsed saatsid ühest suure riigi otsast teise üksteisele kirju.

Sai meiegi pioneeride maja kirja kaugest Kesk-Aasia vabariigist, keset kõrbe asuvast Vodoprovodnaja raudteejaamast. Kirjas seisis, et „teile kirjutavad Vodoprovodnaja Stantsija auuli pioneerid. Meie asula nimi on selle pärast selline (võiks tõlkida näit Veejuhtme või Veetorustiku või lihtsalt Veejagamise Jaamaks – A. A.), et kaks korda kuus peatuvad siin rongid ja toovad meile tsisternidega puhast vett…” Ja nii edasi.

Ma ei mäleta, mida me vastasime, aga kindlasti mitte seda, et tulge kõik meile elama, meil on siin arteesiakaevud ja puhas vesi voolab ööpäev läbi aastaringselt purskkaevudest maa sisse tagasi.

Aga seda tean ma päris kindlalt, et pärast seda laste kirja hakkasin ma meie arteesiakaevudesse ja joogiveesse hoopis aukartlikumalt suhtuma. Kuni tänaseni vaatan neid kui imet; mu endagi veepump on allika pealt, ületee-naabril aga ehe vaikselt vulisev arteesiakaev. Iga kord, kui tema allikast mööda lähen, teen peatuse ja kummardan mõttes puhta vee ees, millega loodus meid 400 miljonit aastat tagasi meteoriidi kukkumisega õnnistas.

Muidugi on arteesiasoonestik üsna habras. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel kaardistasid geoloogid selle Kärdla umbes paari ruutkilomeetrise ala, kus arteesia (kahe paekivilademe vahel asuv rõhu all puhas vesi) süsteem toimib ning arvutasid siis välja ka selle, kuhu tohib 1,5–2-meetrist auku puurida, kuhu mitte. Oma asi siis, kas teed pursk- või tarbekaevu.

Kui oli see kuulus nn Osmussaare maavärin, olid Kärdla arteesiakaevud 20 minutit kuivad – võite vaid ette kujutada, millist hirmu see inimestes tekitas: Vodoprovodnaja Jaamani jäi vaid väike samm. Õnneks nihkus Loodus kiiresti paika ja need inimesed, kes päeval tööl olid, said alles õhtul teiste käest teada, mis trikke nende kaevud päeval tegid…

Siis tuli vene aja lõpp. Harju KEK-i nipimehed olid teinud panuse hiidlase rumalusele ja inimese loomuomasele individualismile. Keilast tuli puurmasinaga auto ja iga pere võis 3000 rubla eest lasta endale ISIKLIKU kaevu puurida. Nägin seda oma silmadega pealt, sest elasin arteesiaalal, kus kahe-kolme pere peale oli üks igivoolav allikas. Ja nüüd – milline võimalus! OMA KAEV! Paljud ruttasid võimalusel sarvist haarama. KEK-i mehed pistsid rahad tasku, itsitasid pihku ja sõitsid minema.

Tagajärjed Kärdlas ei lasknud ennast aga kaua oodata: äsjapuuritud kaevud hakkasid tekitama aiamaadel üleujutusi ja need tuli kibekähku kinni punnida. Tõsi küll – veidi väiksema raha eest.

Kirjutan seda aga sellepärast, et Kärdlas käivad tee-ehituse ja kanalisatsioonitrasside rajamise tööd.

Ühel neljapäeval (täpsemalt – 28. juunil) võttis üks südamega inimene mind auto peale ja viis paika, mis on Kärdla allikate üks ristumiskohti ja kus need teetööd täie vaardiga käivad. Taaskord nägin oma silmaga, kuidas maa seest purskuv vesi oli laastamistööd teinud: vastrajatud teeperved olid ära uhutud, maa seest turritas punane punnitud toru.

Kopamees tegi kopatööd, kaarti tal ees ei olnud, hoiatanud polnud teda keegi, trass oli maha joonistatud, ja nii see juhtus. Vähemalt ööpäeva olla ülipuhas vesi sedasi pursanud, enne kui kinni punniti. Õnneks polnud traagilisi tagajärgi, aga suuremate trasside rajamine hapramatel aladel on veel ees. Seda näeb ette üldplaneering.

Ja siin on mõtlemiskoht nii inimestele kui ülemustele…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 167 korda, sh täna 1)