Miks meie rahval puudub uhkus?

Miks meie rahval puudub uhkus?

 

Olen viimased viisteist aastat kogu aeg tunnetanud, et meie, eestlased, ei ole uhked oma riigi üle. Olen püüdnud ka kirjutada sellest, miks meil riigivõim ja rahvas teineteisest võõranduvad ning millist ohtu see kujutab meie riigile.

Samas on jäänud mulje, et meie palgalised poliitikud pole selle üle veel muret tundma hakanudki. President oma aastavahetusetervituses küll ütles, et eesti rahval puudub uhkus oma riigi üle, aga tema kõnest võis välja lugeda, et uhkuse puudumises on süüdi ainult rahvas.

Miks siis meie rahvas ei ole uhke oma riigi üle?

Kodanikul tekib austus ja lugupidamine oma riigi vastu, kui see riik ka teda kaitseb. Kahjuks meie tänane riik ei kaitse oma kodanikku.

Riik ei suuda (või ei taha?) keelustada öist viinamüüki.

Riik ei suuda (või jälle ei taha?) lõpetada teles alkoholireklaami.
Riik pole veel isegi arutanud, millal algab mängupõrgute sulgemine seaduse kaasabil, kuigi rahvas ootab nende sulgemist. Samal ajal meedia aga ülistab mängupõrgute omanikke.

Riigikogus on vaid põgusalt targutatud, kuidas ohjeldada prostitutsiooni. Oli ka arglikke ettepanekuid lugeda prostituudilt teenuse ostmine kuriteoks, kuid need ettepanekud naerdi välja.

Selliseid näiteid võiks tuua veel palju.

Karm statistika toob välja kurva üldistusena meie rahva viinalembuse. 1988. a tarvitati Eestis 6,1 liitrit absoluutalkoholi ühe hinge kohta, nüüd juba 12 liitri ringis. Lapsi sünnib vähe (1988. a 25 060, mullu umbes 15 000) ja olemasolevad inimesed hävitavad end viinaga. Selline olukord teeb tõsist muret. Ei suuda kuidagi kaasa hüüda, et Eestil läheb aina paremaks.

Uhke oma riigi üle saab olla see rahvas, kes on ka peremees oma riigis. Meie ei ole enam peremehed omal maal, vaid oleme väliskapitali sulased oma isade maal.

Meie esivanemad ootasid oma riiki, selle ootuse nimel mindi Vabadussõtta ja me saime oma riigi. Selle riigi üle tundsid paljud uhkust, kuigi paljud elasid suhteliselt vaeselt. Kaks suurriiki aga leppisid globaalse rahavõimu mahitusel kokku maailm ümber jaotada ja likvideerida see tülikas rahvakild siit Läänemere rannikult.

Kui poole sajandi möödudes ilmnesid esimesed märgid

taasiseseisvumise võimalusest, läks rahvas kohe kaasa. Kõik lootsid saada peremeheks omal maal. Õige varsti saime aga nii targaks, et mõista: see iseseisvus on formaalne. Loodetud iseseisvus haihtus idast tulevate tääkide ja tankideta – globaalne rahavõim oskab neid asju kavalamalt korraldada. Ja nii olemegi täna väliskapitali sulased oma isade maal.

See on veel õnnega koos, kes leiab kodumaal tööd kuigivõrd mõistliku palgaga. Kümned tuhanded eestlased on aga sunnitud müüma oma tööjõudu välismaal, tihti poole hinnaga ja pealegi veel „mustalt“.

Oma tööjõudu välismaal müüvad eestlased jätavad sinna ka suurema osa oma tööga loodud lisaväärtusest. Raja taga kokkuhoidlikult elades õnnestub mingi summa koju perele tuua. Küllalt suur osa sellest läheb tõenäoliselt majalaenu tagasimakseteks välismaa pangale. Ülejäägiga läheb pereema poodi, kus on sunnitud ostma suurelt jaolt välismaa kaupa.

Nii jääb eestlasest sulase tööga loodud lisaväärtus suures osas väliskapitali kätte ja kodumaise rahvusliku majanduse taastamist enam ei tulegi.

Sellised on ühe 75-aastase pensionäri muremõtted selle üle, miks meie rahvas ei tunne uhkust oma riigi üle. Aga mida nüüd edasi teha? Siinkohal tuleb meenutada eesti vanasõna: kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Meie poliitikud, kes peavad end eliidiks ja rahvamassidest targemaks, peaksid hakkama rahvast pidama võrdväärseks iseendiga. Austage rahvast ja siis hakkab ka iga inimene tundma uhkust oma riigi üle.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)