Kapten Evi: Orissaare meremeest kohtab igas maailma sadamas

Kapten Evi: Orissaare meremeest kohtab igas maailma sadamas

 

Evi Männikuga ajame juttu juuni alguses. Eksamite aegu. Väljas on edenev suvi. Evi laekub täpselt nagu alati. Suvekübara lehvides… Nii evilik…, mõtlen. On inimesi, kes panevad ennast märkama. Oma tulemise, olemise ja tegudega…

Evi, sul on neid tiitleid nii palju, millist ise eelistad?
Lihtsalt – õpetaja. Aga ma kureerin ka veel merendus- ja piirivalveõpet ning giidindust. Ju ma siis olen selline kutseõppekuraator. Või midagi sellist.

Mõistlik inimene lesiks suvel kusagil plääsil, pea põõsas ja varbad vees…
Oh, ma tean, et Saaremaal on nii mõnus tuul… Ja meri on lähedal. Aga eksamid käivad ja lapsed tahavad ühest koolist välja ja teise sisse saada.

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et kui sina siin Orissaares poleks seda asja ajama hakanud, siis praegu seda merenduseõpet Orissaare gümnaasiumis ei oleks?
Võib-olla küll. Tead, ma ei ole ise selle peale mõelnudki. Minu meelest on see nii loomulik.

Kui suure laeva sa saaksid n-ö mehitada nende noorte meestega, kes Orissaarest on merehariduse kätte ja diplomi taskusse saanud?
See võiks olla päris suur laev, kuna kursusetunnistusi on välja antud 1100.

Kas nende 1100 hulgast leiaks kapteneid, tüürimehi ja kõiki teisi merel vajalike ametite esindajaid?
Kõiki!!! Kõiki!!! Tsiteerime ikka jälle Hemingwayd – Orissaare meremeest võib kohata igas maailma sadamas.

Mis ameti sa sellel laeval ise saaksid?
Mina oleksin intendant – reisijate teenindaja. Mulle väga meeldib õpetada klienditeenindust. Kohutavalt meeldib teisi hästi teenindada ja ma tunnen suurt naudingut, kui mind hästi teenindatakse.

Kas kolleegid kadedad ei ole, et sul nii hästi on läinud? Peaaegu kõik asjad, mida oled ette võtnud, on sul korda läinud.
Nojah. Meie direktor Peeter Hansberg ütles kord minu kohta, et tema arvas ka, et kõik on korras, ent lisas targalt: “Kui palju pisaraid ja valu sa selle nimel oled pidanud tundma, seda tead ainult sina ise.” Ja see on väga hea, et mina ise seda tean, ja suur rõõm, et teised näevad, et kõik on korras, kõik on hästi.

Sul ju ka koolidirektori kogemus seljataga. Mis tundega sa seda aega meenutad?
Siis sai tehtud nii meeletult palju! Keegi kunagi küsis seda ka. Ma kirjutasin siis pea ühe ropsuga A4-suuruse lehe täis kõike, mis siis sai ära tehtud: internaat sai remonditud, staadion korda, mereklass loodud, muusikakool asutatud, kooli saalilagi sai korda… Neid asju oli tõesti palju.

Kas Orissaare gümnaasiumil, endisel Orissaare keskkoolil on varem ka naisdirektoreid olnud?
On ikka. Oli Vanda Jõelaid, kellest räägiti väga hästi, kes oli väga autoriteetne direktriss. Mitte autoritaarne, vaid autoriteetne.

Need kaks sõna on ju üsna sarnased.
Jah, aga vaata kui suur erinevus tuleb nendest mõnest tähest!

Kas sul ei teki vahel kiusatust autoritaarne olla?
Olukorras, kus tuleb kiiresti kellegi kasuks otsustada, siis jah. See on nagu sõjaolukord. Aga mina ei ole põhimõtteliselt autoritaarne inimene. Ja mulle ei meeldi ka autoritaarsus.

Kuidas siis teistmoodi juhtida saab?
Eks teinekord on ka selliseid hetki, kui ma ütlen, et vaadake, poisid, nüüd on see koht, kus Evi hakkab “käsa väänama”… Ega rohkem polegi vaja. On natuke aega haudvaikust ja iga mees saab aru, mida ta valesti tegi.

Sul on ju lisaks meremeestele veel noorgiidid ja nüüd see piirivalveõpe. Kas paljuks ei lähe?
Ei lähe. Kuigi ööpäeva võiks riigikogu pikemaks teha küll! Võib-olla ma kuskilt jätan ka midagi tegemata, aga praegu pole veel tagasilööke olnud. Ju olen õppinud selle 35 kooliaasta jooksul oma aega planeerima.

Kui palju sul riigikogu liikme kohast puudu jäi?
Ma ei kandideerinud üldse!

Ettepanek ju tehti.
Jah, tehti küll. Paar korda on tehtud.

See jah-sõna jäigi siis puudu.
Just.

Ma ei saa nüüd aru, sest “jah” on ju nii lihtne öelda?
Aga vaata, jah-sõnaga kaasneb vastutus ja mina mõtlen selle pika sammu ette – ma pean ju siis midagi ära tegema! Mitte, et ma teeks “kellelegi ära”. See pole kunst! Mind hakkab kammitsema mõte: kas ma oskan, kas ma suudan, kas mul on kompetentsi, kas mul on siin kõrvade vahel nii palju, et ma võiksin seal riigikogus istuda???

Aga kas sind ei aja teinekord marru see, kui sa vaatad neid, kes seal on, ja mõtled: taevake, ma võiks ju seal ise olla!?
Olen mõelnud, et kas neil seal ka süda valutab, et mõni asi tegemata on. Et kas neil ka vahel piinlik on? Seda olen ka mõelnud, et mina tuleksin küll ära, kui ma näen, et ma seal hakkama ei saa.

Sul oma merekooli poiste pärast pole kunagi piinlik olnud?
Eks vahel ikka. Eks nad vahel ikka ole sellised laisad ja lontud, nagu ma isegi noorena olin.

Aga see läheb üle, koos noorusega.
Jah! See läheb üle! Nad saavad rea peale – ütlevad: “Aja aga, Evi, orgiga taga, ja ükskord me saame aru, et kõik pidigi nii olema ja minema.”

Mitu diplomit ja kõrgemat haridust sul endal on? Ausalt, mul läheb juba lugu segi…
Sa liialdad! Ma olen kunagisest pedagoogilisest instituudist tulnud algklasside õpetaja. See on üks võimas elukutse. See paneb sind püssi laskma ja arvutama ja lugema ja voolima ja tikkima.

See on nagu see vundament.
Just. Sinna peale panin siis Tartu ülikooli psühholoogia.

Seinad.
Jah! Aga siis oli vaja ennast reklaamida – seepärast läksin Concordiasse meediat õppima.

Need on need uksed ja aknad.
Just-just! Siis ma õppisin Avatud Ülikoolis sotsiaaltööd ja see hakkas mulle nii meeldima, et läksin magistrantuuri. Ja nüüd ma õpin siis usuteaduste instituudis religiooni pedagoogikat. Tead, mulle kohe meeldib õppida! Mulle kohe meeldib raamat lahti võtta, lugeda ja märkmeid teha! Mitte arvutisse, vaid pastakaga – punased jooned, rohelised jooned…

Siis on katus peal. No aga ikkagi see usuteadus..?
Vaata, ma õpetan juba 25 aastat ajalugu ja seal tuleb rääkida põhireligioonidest. Ja tead, kui hea oli mõelda loengut kuulates, et ma tean, millal sündis islam, millal türklased vallutasid Konstantinoopoli, miks nad seda tegid. Kuidas suhtuti Vana-Kreeka jumalustesse.

Mul oli see vundament olemas ja see äratundmisrõõm oli super! Ja tead, ma istun seal koolimajas Pühavaimu tänaval ja mingil hetkel hakkavad kirikukellad lööma! Tead, see on nii ilus! Või mõnes teises auditooriumis harjutab keegi orelit… Kui hea on õppida, kui kusagil mängitakse orelit!

Kas sa oled usklik inimene?
Kindlasti.

Või religioosne? Need on vist kaks ise asja?
Kas ma olen religioosne? Seda ma sulle 100 % ütelda ei saa, aga usklik, jah, seda ma olen küll. Mul on omaenda usk.

Kas sul on veel plaanis elus mingeid kannapöördeid teha?
Ma olen tähtkujult Sõnn ja Tiigri aastal sündinud, närvisüsteemilt koleerik… No mis pikka mõtlemist minult oodata on!? Särts – mõte tuleb, ja teen ära!
Olen kiire pööruga ja mulle ei istu rutiin ja hallus ja tingiv kõneviis – seda peaks tegema, toda võiks teha… See ei ole minu elustiil. Ma ei taha, et minu nekroloogis oleks vaid sünni- ja surmaaasta. Seal vahel peab ikka teemaarendust ka olema.

Kes selle nekroloogi võiks kirjutada?
Ma arvan, et minu pojad. Mul on väga toredad pojad.
M e i l abikaasaga on väga toredad pojad! Tõesti!

Millal sa neid poegi ja abikaasat veel näed? Sul pole nii palju aegagi?!
Ei, ma näen neid ikka igal õhtul!

On ju küll neid tegusaid inimesi, kes toovad – endalegi märkamatult – oma edu ohvriks perekonna, isikliku elu, vaba aja, sõbrad.
Ei, seda ma küll ei taha! Mina olen ju suur lillearmastaja. Mu kodu on nagu botaanikaaed. Ja see tahab ju kõik hoolitsemist. Kastmist, rääkimist… Ei, edu nimel ma sellist ohvrit küll ei too. No kuule, ma ei saaks ju seda tööd teha, kui mul ei oleks perekonda, kes mind toetaks!

Sa oled ju sulaselge mandri tüdruk.
Puhta Kesk-Eestist!

Seal oleks ju ka aidanud elada. Ju sealt oleks mõne asise mehe ka leidnud.
Olen mõelnud, et minu elu oleks teostamata jäänud, kui mina oleksin Raplasse jäänud. Ma ei kujuta ette, mida ma oleksin seal teinud???

Kunagi ütlesid, et Raplas ei oleks sul olnud võimalik edasi elada, kuna seal ei olnud merd.
Jah! Kus ma seal seda vett näha võisingi? Ainuke oli Konuvere jõgi, mis oli ka kohati kuiv. See, et ma pruudinatukesena käisin siin oma peigmeest vaatamas… Tema tegi selle mere mulle lähedaseks. See oleks olnud lausa kuritegu, kui mina oleksin viinud ta siit mere äärest sinna Kesk-Eestisse. Nüüd olen mina ju palju võitnud. Nüüd elab minu ema ka siin Orissaares mere ääres.

Ju on saarlased ka seeläbi võitnud, et sa siin oled.
Ei tea, jah…

On sul mõni unistus ka?
On-on… Tegelikult on see unistus juba ajalehte ka kirjutatud, aga ma ikka usun, et see unistus täitub. Me oleme sellele viimase paari aastaga ikka palju lähemale jõudnud.

See on see Orissaare merekool…
Just. See peaks minu kujutluses olema Ida-Saaremaa õppekeskus, kus oleks täiend- ja ümberõpe. Mul on kohe see maja silme ees. Ja mis seal majas kõik olema peaks! Mulle teeb nii haiget, kui öeldakse, et mis sealt ikka tahta, et nad ei oska – maa-lastel ei ole ju võimalusi… Kus on öeldud, et maalt lapsel ei ole võimalusi? Need võimalused tuleb luua!

On inimesi, kes panevad ennast märkama. Oma tulemise, olemise ja tegudega…
Ka oma unistustega…
Evi on üks neist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)