Kui kuuled pritsumasina alarmi…

Kui kuuled pritsumasina alarmi...

 

On 5. juuli. Veidi pärast kella 11 jõuan mõningate seikluste järel Kaare 4, mis telefonitsi kostus Karja. Et Saaremaa päästeosakonna juhataja Margus Lindmäe on parasjagu puhkusel, on juhtivspetsialist Arne Kana ja keskkomando pealik Mihkel Kombe nõus lahkesti selgitama, kuidas uues ja ajutises kohas töö edeneb ja milliste probleemidega rinda pista tuleb.

Komandod

Saaremaal on Kuressaare keskkomando ja kolm tugikomandot – Leisis, Kihelkonnal ja Orissaares. Lisaks veel Orissaare tugikomando Piiri eraldipaiknev meeskond ning Kuressaare keskkomando Muhu eraldipaiknev meeskond. Kõik see kokku ongi Lääne-Eesti päästekeskuse Saaremaa päästeosakond.

Erinevate ametinimetustega päästjaid on 80 ringis. Osakonnas on juhataja, kaks vanem-spetsialisti ja juhtivspetsialist. Peale selle on abikomandod, kes omavalitsuste ülalpidamisel, kokku seitse: Tagavere, Tornimäe, Mustjala, Abruka, Torgu, Valjala ja Kuressaare riigimetsa majandamise keskuse abikomando. „Abikomandod pole mehitatud, see tähendab, et inimesed tulevad vajaduse korral appi kodust.

Suurtel tulekahjudel on abikomandod kindlasti väljas, kuid eelkõige on nende ülesanne tagada turvalisus omavalitsuse territooriumil. Samas pole välistatud, et Orissaare või Tagavere auto sõidab Torku. Kõik kulutused konkreetse väljasõidu eest katab Lääne-Eesti päästekeskus läbi omavalitsuse,” selgitab Arne Kana ja lisab, et abikomandod on suureks abiks. Neis on inimesi umbes kolmkümmend – kõik hingelt pritsimehed.

Häirekeskuse Lääne-Eesti keskus

Enne kui uksest sisse astume, selgitab Arne, et häirekeskuse Lääne-Eesti keskus asub tegelikult Pärnus. Lihtsalt osa keskuse töötajatest istub siin ning võtab vastu Hiiumaa ja Saaremaa hädaabikutseid. Kokku on töötajaid 10, neist üks lapsepuhkusel. Kuigi ruumid on ajutised, pole neil vigagi.
„Siia on võõrastel keelatud sisse tulla! Arne, kuidas sa lubad pilti teha?” on naised elevil. Arne annab vastu, et temaga koos võib.

Päästekorraldajate nimesid lehte panna ei soovitata. Sest kui inimene lehest loeb, et istub siin selline ja selline, siis hakkab igasugu kõnesid tulema, näiteks viisakad inimesed armastust avaldama, kuid on ka selliseid, kes pole nii väga viisakad. „On selliseid kliente, kes muudkui helistavad ja helistavad – need ei ole meile suureks rõõmuks.”

Pildistamise kohapealt naised siiski lepivad, kuigi leiavad, et siis oleks pidanud soengus käima ja juuksed ära värvima.
Kui hädaabikõne sisse tuleb, peavad päästekorraldajad selle ühe minuti jooksul menetlema ning edastama vastavale kiirabibrigaadile või päästekomandole, kel omakorda aega üks minut kutsele välja sõita.

Ent kui näiteks keskkomando saab küll minuti jooksul välja sõita, aga tulekahju on 40 kilomeetri kaugusel, siis on tuli kustutajate kohalejõudmise ajaks jõudnud juba palju paha teha. „Tuletõrjeauto ei paikne paraku ju kellegi hoone kõrval, inimesed peaksid ise rohkem tuleohutusele mõtlema,” räägib Arne.

Häirekeskusse põhjuseta helistajaid on palju, nende hulgas ka lapsed, kel „helistamislust“ just koolivaheaegadel ja õhtuti tekib. Paraku ei näita automaadist võetud kõne ka numbrit, kuna kaart võetakse enne välja. Ekslikke ja valeväljakutseid on seetõttu küll ja küll. Sellised kõned aga koormavad telefoniliine ja tõsiselt abivajajal jääb ühendus saamata.
Probleeme on ka teistsuguseid.

Näiteks Kirikukülas tahtis vanainimene kutsuda kiirabi, häirekeskust aga kätte ei saanud. Siis helistas ta Kuressaarde tuttavale, kes omakorda keskusse helistas, küsimusega, miks seal ei vasta. Selgitati, et mittevastamine pole lihtsalt võimalik – kogu aeg on kaks inimest valves.

Põhjus aga, miks ühendust ei saadud, oli proosaline: tegemist on analoogjaamadega, mis algavad 94, 95, 98-ga ja kus 110 ja 112 valimiseks tuleb „null” ette valida. Muidu kuuleb inimene vaid kutsuvat tooni, aga häirekeskusse see kõne tegelikult ei lähe.

”Ja nii süüdistataksegi meid, et häirekeskus ei vasta,” resümeerib Arne. Ühte asja soovivad päästekorraldajad inimestele veel kindlasti südamele panna. Sõidetakse autoga, inimene on tee ääres pikali.

Minnakse edasi ja alles mitme kilomeetri möödudes tullakse selle peale, et kodanikukohust vaja ka täita ning helistatakse häirekeskusse. Kiirabi saadetakse küll välja, tihtipeale on aga lamaja vahepeal omal jõul jalule tõusnud ja läinud. Seetõttu oleks vaja auto kohe kinni pidada ja veenduda, kas lamaja vajab abi või mitte, sest tühja sõitu pole kiirabil mõtet teha.

Samas räägib üks päästekorraldaja oma kogemustest, et on ise alati auto peatanud. Aga siis selgub, et peale purjus pea pole lamajal häda midagi – nii et las magab end välja, väljas praegu ju soe.

Paraku pole eksitavaid kõnesid sugugi vähemaks jäänud. Päästjad tõdevad ka seda, et inimesed on justkui saamatumaks jäänud, helistatakse näiteks, et orav segab, ei lase magada. „Ühesõnaga – väga palju on selliseid kõnesid, mis ei tohiks üldse häirekeskusse tulla,” on Aare naistega ühte meelt.

Elektrikatkestuse puhul tänavu aprilli lõpus kippus olukord juba koomiliseks, sest arvati, et Tallinna pronksiöö tõttu on elekter ära võetud ja kes teab, mis kõik veel juhtuda võib. Kui vool tagasi tuli, siis helistati ja uuriti häirekeskusest, et nüüd on elekter tagasi, nüüd võite ju ometi rääkida, milles asi oli. Samas vabandas elektrivõrkudes automaatvastaja kogu aeg korrektselt katkestuse pärast ning andis ka kellaaja, millal rike võiks kõrvaldatud saada.

„Päästekomandod on küll häirekeskuse Lääne-Eesti keskuse tööga rahul. Ühtki ebameeldivat tagasisidet läbi meedia pole tulnud. Eks see näita häirekeskuse töö kvaliteeti,” arutleb Arne.

Remondi tegid mehed ise

Läbi häirekeskuse taas koridori mööda edasi.

Arne räägib, et kolimine läks ka üsna valutult, kusjuures häirekeskuse spetsialistid tegid oma tööd väga perfektselt – ei tekkinud mingeid probleeme ei kõnede vastuvõtmise ega nende menetlemisega.
Jõuame meeskonnaruumi ukse juurde, kus mehed laua taga istuvad. Õhus vonklev toidulõhn annab teada peatsest lõunast. Kuigi mugavusi pole, mõistavad kõik, et neis tingimustes ollakse ajutiselt.

Puhkeruumis, mis sai meeste endi kätega pahteldatud-värvitud ja nõnda paremasse korda seatud, mõtiskleb üks noormees sülearvuti taga. „Loodan, et need paar aastat saame siin ilusti hakkama. Talv on küll ees, vaatame, mis siis saab,” jätab Arne mõne asja ka aja otsustada.

Enne kui suuna alla garaaži võtame, osutab Arne uksele, millel silt „Järelevalveteenistus“. See kujutab endast nii insenertehnilist- kui ka tuleohutusbürood, kus töötab kokku kaks spetsialisti. Kuna me ei tea, kas on parasjagu keegi vastuvõtul või mitte, siis igaks juhuks segama ei hakka.

Nüüd aga tekib ringkäiku suitsupaus, sest Mihkel Kombe tuleb halva uudisega – paak lekib. Kui Arnega siiski edasi räägime, kostab vali hüüd: „Tule siia, see pütt ei pea ju absoluutselt vett!” Arne jätab mu hetkeks üksi ja läheb vaatama, kui suur häda on.

Garaažis

Esmalt hakkavad silma auto kõrvale pandud saapapaarid, millest võhikuna arvan, et tegu on ilmselge lohakusega. Siis aga mõistan, mida „minutiga menetlemine” tähendab.

Edasi tegeleb ajakirjanikuga Mihkel Kombe, kes näitab kõigepealt Kihelkonna komandole kuuluvat paakautot, kuna keskkomando oma masin on remondis, tõsi küll – viimast päeva. Põhiautol on peal viis meest, see võtab sisse neli tonni vett ning on tänu varustusele universaalne. Paakauto mahtuvus on 11 tonni vett ja meeskonnaks vaid juht. „Meie oma on suurem – 14 tonni, see seisab õues ja vajab veidi remonti,” täpsustab Mihkel. Põhiauto on Scania baasil tehtav „Kärmas Katariina”.

See on terves maakonnas kõige uuem – 1999. aasta masin, millega Mihkli sõnul probleeme pole olnud. Metsatulekahju korral istuvad aga mehed ZIL-i, sest see on „Katariinast” parema läbivusega.

ZIL-id ongi tulekustutusautod, sest peale kustutusvahendite kahest mehest koosneval ekipaažil muud varustust ei ole. Kuigi ZIL-ide vanus küünib paarikümne aasta ligi, kiidab meiega taasliitunud Arne, et need on korras ja asendamatud masinad. Kõige parema läbivusega on aga tulekustutusauto GAZ-66.

Masinaid on kokku 15: nii põhi-, paak- kui tulekustutusautosid. Peale nende veel abikomandode autod, milleks on nii põhi- kui tulekustutusautod ehk GAZ-53 ja GAZ-66 tüüpi masinad. Tegemist on suhteliselt vana tehnikaga.

Remondibaas puudub

Kahjuks praegu päästeteenistusel remondibaas puudub. „Me proovime siiski hädapärased jooksvad remondid siin ise ära teha, suurema probleemi puhul peame aga remondifirmasid paluma. Samas pole aga selliseid firmasid palju ja nad on väga hõivatud,” tõdeb Arne.

„Autod on vanad ja pärast iga suuremat loodustulekahju või suurema koormusega sündmust tuleb kõik jälle üle käia. Uusi autosid lubatakse ka, aga enne ei saa midagi kindlat öelda, kui nad kohal on,” hindab Arne olukorda.

Liigume endise kommunaali ruumides edasi ja jõuame garaažiboksi, kus on haagise peal väike tanketi moodi masin – see on uus, töötanud vaid 20 tundi ja on oma kummiroomikute tõttu asendamatu turbarabade kustutamisel. Eestisse tuli neid neli, paraku vajab ka see pärast Harjumaal saadud esimest „tuleproovi” remonti.

Autode hinnad olenevad varustusest ja auto suurusest ning küünivad mitmete miljonite kroonideni. „Meie üks põhiauto maksis sama palju kui Kihelkonna uue depoo ehitus kolm-neli aastat tagasi,” toob Arne võrdluse.

Tuleõnnetuste arv kasvab

Komandode nn lahterdamine, mida mõni aasta tagasi tehti, kus olid kirjas erinevad õnnetused, päästekutsed, liiklusavariid ja arvestati paljusid faktoreid – aega, kestust, riski suurust jpm –, näitas, et Lääne-Eesti päästekeskuste hulgas oli Kuressaare keskkomando väljasõitude sageduselt Pärnu järel teisel kohal.

Küsimusele, kas tulekahjude arv aastatega väheneb, tuleb mõlemalt mehel vastus nagu ühest suust: „Kindlasti mitte!” Hull oli eelmine aasta oma loodustulekahjudega: Panga, Järise, samuti loodustulekahjust alguse saanud tulekahju Varkja külas, kus põles korraga mitu maja. „Samal ajal tuli väljakutseid ka Kuressaarest ning osa masinaid tuli Varkjast sinna saata. Elu on nüüd näidanud, et seda ei saa kuidagi öelda, et ühel ajal õnnetusi ei juhtu – juhtub, ja jõudude ümberpaigutamine on päris keeruline,” põhjendab Arne.

Inimene aga paraku mingeid järeldusi ei tee ja on endistviisi ettevaatamatu. Loota jääb ennetuskampaaniale, mida päästeteenistus praegu korraldab: mida rohkem suitsuandureid üleval on, seda paremini võimaldab see tulekahju avastada juba varases staadiumis. „Praegu see kampaania veel tunda ei anna, aga kindlasti mingil hetkel see tulemus tuleb, sest suitsuandurite soetamise on inimesed üllatavalt hästi omaks võtnud, isegi keskkomandost on neid küsimas käidud,” on Arne lootusrikas.

Tänavuse aasta prognoosib Arne eelmisest kergemaks: „Tõusen hommikul üles, vaatan – väljas sajab vihma, küll mul on tore tööle tulla!”

Õhtul kella 7 paiku olen just Roonimäe ringilt Kuivastu poole keeramas, kui kuulen selja taga nõudlikku pritsumasina alarmi. Üritan kiiresti pöörde sooritada, et seejärel teed anda…

Järgmisel õhtul näen Kanal2 uudistest, et tuli oli lahti pääsenud Valjalas. Paraku ka inimelu endaga kaasa võtnud…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 85 korda, sh täna 1)