Kui leiad võimaluste akna, ära tõmba kardinat ette (1)

Eelmisel aastal, suvi läbi kodus istunud, mõtlesin, et miks mu sõbranna seal malevas küll käib? Mis sealnii head on? Sel aastal otsustasin ennastki kirja panna ja ise kogeda, mis malevas toimub.

Registreerimise ajal jõudsin juba korra mõelda, et kas ikka tasub, äkki tulevad mingid mõttetud kaks nädalat… Kuid kui Komandandi noortekeskuse ukse ees järjekorras seisin, tuli uksele üks mees, kes hõikas: „Meie Maa ja Oma Saar võtavad ka malevlasi tööle, andke teada, kes tahab lehte tööle saada!“

Sel hetkel lõi mul silm helkima ning tahtmine lehte tööle saada oli mu ainus siht. Sõbrannaga hakkasime juba ukse taga mõtteid mõlgutama, et millest võiks kirjutada ja kuidas võimalikult hästi lehetoimetusele silma jääda.

Maleva avamisel tundsin end ebakindlana – sõbranna, kes pidi minuga koos malevasse tööle tulema, lõpuks ei tulnudki, nii et pidin üksi selle tee läbi käima. Sel päeval oli Komandandi keskuse esine noori täis, kõik olid oma sõprade, tuttavatega, mina aga seisin üksi. Ootasin, et midagi juba juhtuks, päike oli palav ja ootamine väsitas.

Kui siis avamine läbi sai, seadsin sammud lehetoimetuse poole. Ukse taga närviliselt julguse kokku kogunud, astusin sisse. Vastu võttis mind seal meeldiv ja sõbralik Oma Saare pere ning ka minu koostööpartner Jakob. Teada saanud, kuidas asjad toimivad, asusime usinalt oma esimese loo kallale. Selle ilmudes käisid kehast rõõmuvärinad üle: olin nagu midagi suurt korda saatnud. Teistel võis ju sellest ükskõik olla, kuid minu jaoks oli see üks tähtis sündmus ja pidupäev.

Esimesele loole järgnes ka teine ja siis kolmas. Küsitlused ja vestlused uute ja huvitavate inimestega, uued kogemused. Ja äkki olidki need kaks nädalat juba läbi.

Terve mu pere on rahul ja ootab iga päev Oma Saart, et teada saada, kas minu lugu ilmub või mitte. Ema juba loodab, et ehk lähen pärast gümnaasiumi ajakirjandust õppima ja vaikselt mõlgutan ka ise samasuguseid mõtteid. See on olnud hea praktiseerimisvõimalus. Olingi enne malevat suures segaduses, mida tulevikus edasi teha – kõik ju pärivad kogu aeg.

Õigus on vanadel malevlastel: malevas on tore – uued sõbrad, enda teenitud taskuraha ja pealegi saab kergelt mõnda kohta ka „käpa sisse“. Ühised üritused, mis grupijuhtidel õhtupoolikuteks välja on mõeldud, toovad grupi kokku ning lõpulaager liidab terve malevaseltskonna.

Aitäh malevakorraldajatele ning jõudu ja jaksu järgmisteks malevasuvedeks!

Teele Viil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)