Sõrve tuletorniring

Sõrve tuletorniring

 

Sõrve poolsaare meremärkidest jäi Teise maailmasõja järel püsti vaid üks – Kaugatuma panga lõunaserval asuv Lõu silindriline raudbetoonist tuletorn, mille valatis valmis 1934. aasta jõululaupäevaks ja seadistamine lõppes 1935. aasta kevadel. Kui tookordne ehitaja insener Armas Luige (1910–1991) seda torni 1959. aasta suvel uuesti nägi, oli see kahurikuuliga mitmest kohast läbi lastud, kuid seisis uhkelt püsti. Lõu lahte juhtiva sihtliini ülemine märgutuli hävis koos Anseküla kirikuga 1944. a sügisel, mil õhiti ka Sääre vana, 1770. aastal püstitatud nelinurkne kivist tuletorn.

Sõjast möödunud kuuekümne kolme aasta jooksul on Sõrves püstitatud mitmed uued merenavigatsiooni jaoks olulised plinktuld näitavad meremärgid. Koos vanimana säilinud Lõu tuletorniga on neid nüüd viis. Sõrvemaa paremaks tundmiseks teemegi nende kaudu ühe ringi, mis on oma merelisusega üsna atraktiivne.

Kaugatumalt Loodeninale

Päris-Sõrve algab enamiku arvamust mööda Salme jõest. Sealsamas alguses asub ka Salme valla keskus. Siin saab kauplusest varuda reisile kaasa pudeli puhast joogivett ja üht-teist võileiva valmistamiseks, sest tuletorniringi läbimiseks kulub autoga sõites koos sagedaste peatustega ligi neli tundi. Jalgrattaga liikudes aga kogu päev.

Esimesena hakkab merega seotud pilgupüüdjana vasakul pool teed silma Läätsa kalatööstus, kus töötab praegu umbes 50 inimest (varem, saagikatel kalapüügiaastatel koguni kuni 500), saates turule peamiselt tooteid krevettidest. Üüdibelt paremale keerates sõidame mööda läänepoolset, kruusakattega maanteed. Sellelt avanevad avarustunnet sisendavad vaated Läänemerele.

Tõustes Sõrve kõige kitsamast „kaelast” Kaugatuma panga loopealsele, avaneb Eesti üks ainulaadsemaid maastikke, mille omapäraks lootaimestiku liigirikkus, kadastiku madalvorm ja kuskil vasakul viikingiaja hauakääpad. Pärast kolmandikkilomeetri pikkust, geoloogiliselt huvitavat pangajärsakut hakkab paistma Lõu lahe äärne madal, kuid huvitav tuletorn. Selle juures teeme esimese peatuse.

Omaprojekteeritud majakad

Eesti tuletornide ehitamise ajaloos oli see esimene juhus, et noor, kahekümne nelja aastane veeteede valitsuse ehituskümnik ehitas ühe aastaga koos seitsme-kaheksa mehega 6 omaprojekteeritud raudbetoonist silindrikujulist uut majakat. Paralepas ühe, Ramstis kaks, Sõrul kaks ja Lõu lahe ääres ühe. Veel vanuigi armastas Armas Luige sellest suvest ning pikast ja soojast sügisest mõndagi meenutada.

Tema brigaadi juhttöölisteks olid kaks Mihklit Muhust ja Kaks Mihklit Läänemaalt. Ühega neist, Muhu Võiküla mehe Mihkel Pärteliga õnnestus mul veel kaheksakümnendate lõpus juttu ajada sellest, kuidas hobustega toodi ehitusplatsile kruusa, liiva, rauda ja tsementi ning segu tõsteti käsitsi vintsiga üles.

Olevat olnud tore tunne värskes mereõhus tööjärjega taeva poole kerkida. Terasuksed, raudtrepid, võred ja muud peenemad detailid valmistati Tallinna töökojas. Lõu majakas oli nendest kõige lühem, ainult 9 meetrit kõrge. See tehti lagedale mererannale. Tagumine torn peab üle metsade paistma ja seepärast on kolm kilomeetrit tagapool seisvat Anseküla majakat puude kasvamise tõttu juba kümne meetri jagu kõrgendatud.

Mehitamata tuletorn

Päevinäinud Lõu tuletorni paneb tööle kaasaegne automaatne energiasüsteem – päikesepatarei paneelid koos tuulegeneraatoriga laevad akusid ja pideval alalisvoolul töötades annab latern enesest märku tõrgeteta. Kui torni ust liigutada, hakkab tööle mehitamata majaka valvesüsteem. Meresõidu ohutust tagavad meremärgid ongi rajatud ainult vaatamiseks ja oma asukoha määramiseks – nii merelt kui maalt.

Lõu laht, mis on märgistatud laevatee kohal ligi 7 meetrit sügav, on olnud aegade vältel ka suure mere tujude eest kaitstud kalastusala, kus juulis-augustis rammusad lestad liivapõhjal toitu otsivad. Lahe suus, Kriimi laiu nuka juures võib ka palja silmaga märgata laevavraki jäänuseid. 1980. aasta sügisel sattus teadmata põhjustel sinna karidele Kreeka kaubalaev. Salapärase õnnistuse rüüstasid randlased üsna ruttu paljaks, seda otse Nõukogude piirivalve silma all.

Rahuste rahu

Jätkates edasisõitu, näeme loopealsel üksikuid roogkatustega suvilaid, mis kahjuks ei asenda ennesõjaaegseid, tihedalt asustatud külade vaateid. Lõpe jõest üle sõites jõuame peagi Sõrve sääre laiemasse ossa, kus läänepool teed paistavad sõjast suhteliselt tervena pääsenud Rahuste küla põlispuud. Selle küla teed kaudu minnes saab näha Lindmetsa maastiku ja metsade ilu ning pääseb Kaunispe lähedal uuesti suuremale teele.

Rahustes on külakogukonna poolt hiljuti rajatud seltsimaja, milles paikneb ka väike mõnus kauplus.

Küla taga, mererannas võib näha võimast tard- ehk raudkivide külvi ja rahusid rannikumeres, mis on andnud külale nime: 1645 Rahodiſ, 1792 Rahhusse, 1811 Rahhodis. Need aja jooksul pisut muutunud lõpuliidetega nimed ongi tulnud tüvest rahu, mis märgib teatavat kivist meremadalikku.

Maakerke tagajärjel võib küla karjamaal näha muistsete paadilautrite kiviridasid. Neid on ka rannas endise piirivalve vaatetorni juures. See torn on nüüd eravalduses ja tehtud korda privaatseks merevaatluseks.

Kaunispe ilu

Piki poolsaare läänerannikut lõunasse rännates algab luitekõrgendike rida. Taimestikuga kinnistunud ja metsa alla peitunud, kuni 16-meetrise suhtelise kõrgusega luited loovad väga vahelduva ja ilusa maastiku, mida täiendab veel mere lähedus. Vanem Sõrve kõrgustik ulatub Kargi lähedal kuni 36 meetrit üle merepinna.

Liivikute kuhjumist savisele moreenile võib täheldada ka Kaunipe sadama läheduses tänapäevalgi. Luitestikkude suursugusust aitavad tõsta nende alla varjunud muistsed randvallid. Idaküljel lõpevad luited sooheinamaadel. Sooalade hulgas on mõni kinnikasvanud järv. Ühe järve ääres Roukli tammikus olnud vanasti viikingite pühapaik.

Taga-Sõrve kihelkondlik keskus on Jämaja. Lihtne ühelööviline kirik on 19. sajandi keskel toimunud varingu järel uuesti üles laotud. Varasem kultuskeskus oli juba alates 14. sajandist ka meremärgina tuntud Sääre kabel, mis aga Põhjasõja järel maha jäeti ja varemeteks varises.

Vaatamisväärsuseks on aga Jämaja kalmistu. Oma mereäärse asendi tõttu on see Eestis ainulaadne.

Paljanduv Loodenina

Jõudes lähemale Loodeninale, kus paljandub ka väike pankranniku riba, tasub kõigepealt tutvuda Ohesaare lubjakivist pangaga, mis on ligi 4 meetrit kõrge, ja see geoloogiline lade on Eesti noorim. Sellest lademest pudenevas murdpaes on näha rohkesti fossiile ehk teisisõnu siluri ajastu selgrootute ja selgroogsete organismide skelettelemente.

Kõigis kihtides leidub ka kalajäänuseid. Ühtlasi näeb maastikukaitsealuselt pangalt üle Türju lõppe (nominatiiv lõpp) ka Loode nina koos sellel kõrguva tuletorniga. Tammuna kohalt randa viiv tee on pisut auklik, kuid sõidetav. Siin on kadakad kõrgemad ja vaated avamerele mõjusamad.

Loodusest täisnaudingu saamiseks tasub siin oma võileivad lahti pakkida ja keha kinnitada. Rohujuure tasandilt võetud vaatenurgast avanevad Sõrve looduse saladused.

Loode tuletorni ehitusaega Eesti vete meremärkide 2006. aasta registris pole. Muudest allikatest on aga teada, et Loode, Anseküla ja Kaavi neljatahulised kivikbetoonist tuletornid ehitati aastatel 1952– 1954. Ehitajaks mereväelased, kelle töökvaliteet polnud tol ajal eriti kiita.

Seepärast näeb praegu betooni pudenemist. Loode tuletorn on maapinnalt 15 ja merepinnalt 19 meetrit kõrge. Kõik need eelnimetatud sõsartornid värviti alaosas valgeks ja ülaosas punaseks. Nendega üheealine ja sama tüüpi on Virtsu tuletorn.

Järgneb 27. juuli Oma Saares.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 198 korda, sh täna 1)