Pildikesi imetabaselt Vilsandilt

Pildikesi imetabaselt Vilsandilt

 

Kui me Vilsandile jõudsime, olid ülemaailmsed vilsandlaste päevad juba alanud. Uskumatus üksmeeles ja ilmataadi suure soosingu toetusel toimus üritus juba kaheksandat korda. Kokku oli tulnud sadu inimesi nii siit- kui sealtpoolt merd, kõiki ühendamas armastus Vilsandi vastu.

1993. aastal alguse saanud traditsioon meelitas saarele ka tänavu vanu tuttavaid ja lapsepõlvesõpru, et ühiselt möödunud aegu meenutada, uusi kogukonna liikmeid tervitada ning üheskoos tulevikku vaadata.

Ja tulevik paistab Vilsandile tõepoolest helge. Kihelkonna vallavanem Jüri Saar lausus päevi avades, et kuigi seekordsel üritusel pole võib-olla nii palju osalejaid kui on olnud mõnel eelneval aastal, ei saa märkimata jätta noorte inimeste rohkust. Ja kui noori on nii palju, siis võib kindel olla, et Vilsandi elab edasi. Taaskohtumisest naerul näod selles kahelda ei lasknud.

Vilsandi korda!

Päevade raames peetud seminaril tõstatatigi maja- ja maaomanike jaoks küsimus: millisena nähakse Vilsandit tulevikus? Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ütles, et kuna saarel on ametliku statistika järgi vaid üks aastaringselt elav püsielanik, kuid 30 maja- ja 60 maaomanikku, siis on oluline tugeva kogukonna tekkimine, kes peale majaehituse ka muu saarel toimuva pärast muretseks.

Suuremate probleemidena jäid kõlama mure jäätmekäitluse, püsitranspordi ja arstiabi puudumise pärast. Elav arutelu käis ka saarevahi ametiposti ümber, kuna valitu peab tegutsema hakkama juba 1. jaanuarist.

Lisaks edastas ürituse korraldaja Arvo Kullapere inimestele üleskutse: „Mehed, tehke majad korda ja teile makstakse selle eest toetusi!“ Saarel ringi jalutades paistavad majad ja hoovid aga juba praegu vägagi korras olevat. Vilsandi tundub justkui ideaalne turistimagnet.
Kauge ja salapärane

Väliskülastajaid aga saarel väga palju ei käi. Ja see ongi hea. Saare noorema põlvkonna esindaja Hedi sõnas murul kala süües, et mingil määral on turistid veel tervitatav nähtus, kuid ega neid ülemäära saarele oodatagi. Siinsed elanikud ja suvilaomanikud tulevad Vilsandile rahu ja vaikust otsima. Ja kuni pole suuri rahvamasse, on ka privaatsus tagatud.

Vilsandi imepärast rahu kiidavad ka Tallinnas elav Vaika ja Stockholmist tulnud Kersti. Linna kiire elutempoga harjunud naised laususid, et Vilsandil viibimine annab võimaluse aja maha võtta ning lihtsalt puhata. Ja see on tähtis. Isegi kui Vilsandil viibitakse vaid kord aastas.

Vilsandi päevadele üritavad prouad ikka iga kord jõuda. Vaika on tähtsündmuse puhuks lausa rahvariided selga pannud. Sel aastal puges Vaikale ja Kerstile hinge reede õhtul Vilsandi keskuses näidatud Kunter Tätte slaidikava saare loodusest, mis Arvo Pärdi muusika saatel ette kanti.

Ei saa väikesaarel läbi ka mere ja kalata. Seepärast korraldati tänavustel Vilsandi päevadel tavapärase banketi asemel kalafestival, kus valge veini kõrvale pakuti nii traditsioonilist suitsulesta kui ka erinevaid kalavorme ja -salateid.

Vaimutoitu pakkunud Jaan Tätte suutis sisuka päeva ka väga südamlikult lõpetada. Küti talu õuel etendatud „Latern“ sai Vilsandi päikese all suure publiku poolt väga positiivselt vastu võetud. Näitlejad kuhjati põllulilledega üle ning pärast „Vilsandi laulu“ ja Küti talu peremehe kandlemängu võis nii mõnegi silma nurgas pisarat märgata.

Veel kodu poole sõites kumisesid kõrvus „Vilsandi laulu“ sõnad „Selle metsa taga ei ole mets, on meri…“ ning silme ees oli Tolli talu rõõmsalt lehvitav pererahvas.

Võib öelda, et Vilsandi päevad läksid tõepoolest hinge nii vilsandlastele endile kui ka võõrastele. Sellist üksmeelt ja külalislahkust kohtab harva. Tolli talu pererahva Jaan ja Mai-Liis Teäri pakutud kohvi kõrvale räägitud lood lapsepõlvest ja maja ajaloost kõlasid lausa hämmastavatena ning „taksosõit“ traktorikärus tundus nii eksootilisena, et pidin endalt lausa mitu korda küsima: kas selline koht on tõesti olemas?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)