Kartulimardikate invasioon saartele

Kartulimardikate invasioon saartele

 

Ira ja Georg Keert Muhu valla Soonda külast märkasid kartulimardikat juuni alguses, kui olid kuulnud, et selline elukas teiste põldudel on. Nemad arvasid, et ega neil ikka pole. Oli! Seejärel asuti internetist uurima, kellega täpselt tegu.

Alguses leidsidki nad 4-5 putukat ja nii pikemat aega. „Aga sellest on juba paar nädalat, kui tõugud välja tulid ja need on kõige hullemad. Muud ei saagi teha, kui neid korjata, teised tööd on kõik unarusse jäänud,” räägib perenaine.

Taimekaitsesse pole nad pöördunud. „Lugesime lehte ja muudkui korjasime,” räägib Ira. Kartulimaad, kus igal õhtul korjamistööd tehakse, on 0,4 ha. Kui kartulimaa suurem, siis ei jää muud üle, kui pritsida, mida ümberkaudsed ongi teinud. Keertid aga keemiat tõukude hävitamiseks kasutada ei taha. „Me tahame ikka puhast kartulit saada,” põhjendab Ira. Georg täiendab, et ega pritsimine väga efektiivne olegi, sest mürk lehtede alla ei levi, aga röövikud seal just toimetavad.

Põld pole täielikult kahjurite meelevallas – mitu vagu võib olla täiesti puhas, siis aga paiknevad kahjurilasumid justkui ringikujuliselt või diagonaalselt üle vagude.

Georg ütleb, et võtabki tavaliselt neli vagu ette ja võib tükka aega minna – ei ühtki mardikat ega tõuku. „Siis aga leian sellise anomaalia, et…,” räägib peremees, kes teab, et üks mardikas võib muneda kuni 800 muna. Samas, soputades kartulipealseid, hoides teise käega ämbrit all, kukuvad suuremad tõugud päris kergelt anumasse, väiksemad seevastu on lehtede küljes tugevamini kinni. Röövikud armastavad enam noori kartulipealseid.
Ja nii iga päev tundi paar kolmekesi ning „saagiks” veerand ämbrit kahjureid. Muhus on kartulimardikaid juba praktiliselt kõikjal, aga kust nad tulid, keegi ei tea. Esimesed mardikad olevat avastatud Valgamaal ja mõne päeva pärast leiti neid juba ka Saaremaal.

Millegipärast pole ükski vastav ametkond mingit sellekohast uurimust läbi viinud, vähemasti pererahvas pole sellest küll midagi kuulnud. „Ega kedagi ei huvita ka – oma asi, kas korjad nad ära või lased edasi süüa,” võtab Ira probleemi kokku. Seda, et keegi hakkaks mardika tekitatud kahjusid kinni maksma, ei usu kumbki.

Euroopa Liit ei pea kartulimardikat suureks kahjuriks
Taimetoodangu Inspektsiooni Saaremaa büroo taimekaitse inspektor Maie Hõbenael ütles Oma Saarele, et kartulimardikat on tänavu leitud nii Hiiumaal kui Saaremaal, eriti aga Muhus. Vaid Ruhnust ja Torgust puudub veel sellekohane informatsioon.

Viimati tegi kartulimardikas Hõbenaela sõnul Saaremaal paha 1998. aastal. Samas pole kartulimardikas Euroopa Liidu direktiivide mõistes enam karantiinne kahjur, nagu ta oli seda Eestis 60-80-ndatel aastatel. Üks põhjuseid on see, et ta allub suhteliselt hästi keemilisele tõrjele. Teiseks on ta hästi jälgitav, sest aeg munemisest koorumiseni kestab paar nädalat. Keemilisi tõrjevahendeid on mitmesuguseid, ka selliseid, mis imenduvad taimemahla, mis omakorda tõugud hävitab.

Maie Hõbenaela sõnul ei korvata kartulimardikate tekitatud kahju samadel põhjustel, miks mardikas enam karantiinne kahjur ei ole. Ta toob näite Austraalia rändtirtsuparvedest, kes sisuliselt ühe ööga terve saagi võivad ära süüa. Neid olukordi omavahel võrrelda ei saa. Kartulimardikast hullem on näiteks kartulimädanik, mis põllumehi viimati 1988. aastal kimbutas ja mis ainuüksi nädalaga põllu hävitada suudab. Kartulimardikal peab inimene ise silma peal hoidma. Kui teadmistest puudu tuleb, siis kogu vajaliku informatsiooni saab internetiaadressil www.plant.agri.ee

Üht aga paneb Maie Hõbenael inimestele südamele: järgmisel suvel tuleb põldusid kindlasti kohe jälgima hakata, sest osa mardikavastseid on juba mullas nukkumas ning ka keemiline tõrje neid paraku ei hävita.
Seega jääb probleem veel aastateks püsima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)