Emme, ma teen sulle nokalindu

Ühel tavalisel tööpäeva õhtul tormad kiiruga poest läbi bussi peale, kühveldad endale kodus midagi naha vahele, tood õuest pesu tuppa, paned järgmise masinatäie käima, viskad uimaselt pilgu telekavasse, üritad ülevaadet saada pere päevastest tegemistest, heidad pilgu kellale ja jõuad mõelda, et varsti on lastel uneaeg, kui su juurde tormab pesamuna järgmise teatega: „Emme, ma teen sulle nokalindu!“ ning haarab oma
pisikese pontsaka käega su väikesest varbast.

Ja rõõmu ja nalja on tervel perel kogu ülejäänud õhtuks, jagub veel ka hiliste õhtutundideni varvaste peitmist ja „nokalinnu“ tegemist.

Mis sellest, et keegi täpselt ei tea, milline see nokalind võiks välja näha, millist häält teha ja kas ta ka tegelikult üldse olemas on.

Kaheaastasel lapsel piisab vaid teha üks liigutus ning öelda üks lause, et tuua koju rõõmu ja helgust.

Võib-olla ongi mõistlik vahel aeg maha võtta, ka pärast väsitava tööpäeva lõppu. Ega ju need, kes sind kodus pikisilmi oodanud, ei tee ju seda tegelikult seepärast, et küsida: „Emme, mis sa poest tõid?“, vaid ikka sellepärast, et just sina oled nende jaoks oluline.

Ja ei juhtu ka midagi, kui jätad ühe pesupesemise vahele ja toapõrandale mänguasjad homset ootama. Pole lugu sellestki, kui lükkad mõne muu hetkel nii olulisena tunduva asjatoimetuse edasi, sest suurim väärtus – sinu pereliikmed – on kõige enam sinu aega väärt.

Vana ja kulunud jutt, ütlete. Kindlasti pole selles midagi uut ja avastuslikku. Kuid ometigi tasub endale ikka ja jälle meelde tuletada, mis on siin elus peamine. Ja mõnikord küsida: kumb kaalub enam, kas eeskujulik majapidamine või õigete väärtushinnangutega pesast väljalendavad lapsed?

Muide, sellestki pole palju aega möödas, kui mu lapse klassijuhataja mulle teatas, et sellest on ikka natuke vähe, kui teie pojal on säravad silmad ja rõõmus meel.

Oleksin nii väga tahtnud vastu vaielda, et ei, teate, kui 17-aastasel on veel säravad silmad, on see minu jaoks peamine.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 8 korda, sh täna 1)