Jõuame Belgiasse

Jõuame Belgiasse

 

Üheteistkümnes lugu, kus joon esimesed prantsuse õlled, kohtun jalgpalliveteranidega, leian õllemuuseumi, venitan end vaevaliselt tsitadelli, kus pole mitte midagi ning lõpuks jõuan Belgiasse.

Selle päeva järgnev osa läks masendavalt mägiseks. Iiri ja Normandiaga ei anna võrrelda, kuid ainult üks üles-alla õõtsumine õhtuni välja – päris väsitav siiski. Kui lõpuks 100 kilomeetrit päevas täis sai, otsustasin esimese kämpinguni sõita. Ega ma eriti ei uskunud, et selline ette satub, sest sealkandis neid nii jalaga segada pole nagu Normandias.

Aga vahi värki, Buzancys jäi mulle just üks säärane teele. Lisaks sellele, et seal kenasti pesta sai, jõin oma elu esimesed prantsuse õlled. Ega hullu polnud, täitsa joodav külmast peast palava ilmaga, kuid natuke masendav oli maksta kaks euri veerandliitrise õlle eest.

Mingil hetkel tatsas kämpas ringi üks šoti vanamees, kes oli hirmsasti huvitatud õhtuks teleka leidmisest. Ma olin täitsa ära unustanud, et sel õhtul pidi mängitama Meistrite Liiga finaal AC Milani ja Liverpooli vahel. Ja nii ma leidsingi end veetmast elu üht koomilisemat jalgpalliõhtut.

Kujuta ette suurt pimedat saali, kus ainsaks mööbliks on kõrgel seinal olev telekalaud televiisoriga. Keset seda saali istun mina ühel toolil. Mo paremal käel istub 80-aastane endine jalgpallur, kelle elu mäng toimus 60 aastat tagasi Šoti karika veerandfinaalis Celticu vastu, ja kes muudkui kommenteerib, kui mõttetud on tänapäeva jalgpallurid ja kohtunikud.

Most vasemal istub kolmas seltsiline – veel vanem hollandi vanamees, kes oli endine kohtunik ning pidas oma elu saavutuseks mingis Arsenali mängus joonekohtunik olemist, aga kelle muust jutust ei saanud midagi aru, sest see oli mingi veider segu saksa ja hollandi keelest, ning mis vaevu erines suvalisest unesegasest möminast. Aga ega see ei seganud tal iga kohtuniku otsust valju etteheite ja kätega vehkimisega kommenteerimast.

Oli tore õhtu, mis lõppes siiski üksi mängu vaadates, sest minu Liverpooli poolehoidjatest kaaslased otsustasid üsna vara magama minna, nähes, kui kehvalt nende poisid mängisid.

Järgmisel hommikul avastasin, kui neetult ära põlenud mo käed eelmise päeva päikesest olid. Nii et hoolimata väga soojast hommikust ja palavast päevast, pidin hauduma dressipluusis, sest väike päikeselisa oleks mo täitsa ära tapnud.

Päris hommikul jõudsin linna nimega Stenay. Ega polekski seda väikest linnakest muidu tähele pannud, kui ma ühel hetkel poleks möödunud viidast, mis teatas, et seal lähedal on asi nimega Euroopa õllemuuseum.

Ei saanud ma siis aru ega praegugi, miks just seal nii suurejoonelise nimega muuseum on. Selles hoones pole kunagi õllet pruulitud ega mingeid maailmarekordeid püstitatud. Igatahes nad ise väidavad, et praegu on seal üle neljakümne tuhande õlletegemise ja õllega seotud vidina. Aga miks ka mitte, kui iga õllealust või pudelikorki asjaks pidada.

Põhimõtteliselt oli see suht igav koht, kus lihtsalt räägiti, kuidas õlletegu läbi aegade toimunud on. Jama oli selles, et kõik oli muidugi prantsuse keeles ja ma pidin lähtuma pildikeelest ning ülilühikesest inglisekeelsest kokkuvõttest. Tore oli see, et ühel kaardil, kus kirjas märkimisväärsed ajaloolised õlletegemise piirkonnad, oli välja toodud ka Eesti.

Aga ikkagi tahaks millalgi järgmisel aastal sinna tagasi minna, sest siis pidada seal avatama väljapanek õllereklaamidest läbi aegade. Ja muidugi selleks, et juua ära mõned piirkondlikud ja kodukootud õlled, mida seal suht suures valikus pakuti, aga mis mul seekord joomata jäid, kuna oli alles hommik ja mul terve päev ees.

Palavus oli kurnav, kuid tee läks enamvähem sirgelt või natuke allamäge kuni kohani nimega Montmedy, mis on märkimisväärne sellepoolest, et seal asub suht äge tsitadell. See on nii kõrgel ja suht järsu künka otsas, et kui mul õnnestus, keel vesti peal, ratas sinna üles vedada, pidin veerand tundi ainult hinge tõmbama. Vahtimiseks sain mahti hiljem, ja asi oli seda väärt.

Linnuse müürid meenutavad hirmsasti Kuressaare linnust. Aga selle müüride sees on mingid paarisaja aasta vanused mitmekordsed elumajad ja hotellid, millest enamik on praeguseks hüljatud ja mis lagunevad täiega.

Nagu sõda oleks üle käinud. Istusin üksi seal linnuse keskplatsil purskkaevu kõrval, mille vesi ei kõlvanud juua, ning tundsin end olevat täiesti mahajäetud maailmas. No ikka nii kohe, et kohe seal kõrval asuv turismiinfoputka näis täieliku anomaaliana.

Pärast oli sealt muidugi tore alla kihutada. Aga see oli ka enne õhtut päeva ainus tore hetk, sest edasi järgnes vaevaline suremine. Ma olin võtnud suuna Belgiasse Arloni poole ja see oli pikkade ja laugete ning seda enam väsitavate tõusudega minek. Vahepeal kümme sekundit langust ja siis jälle üles venitamine.

Oeh, kui väga väsinud ma olin! Praegu seda meenutades hakkab valus, raisk.

Ainsad mõtted olid, et kuhugi kohale jõudes teen mõned külmad õlled ja et sealt pole enam pikk tee Luksemburgi.

Belgiasse jõudmine oli tore, sest kohe tekkis tee kõrvale miski rohtukasvanud rada, mida jalgrattateena märgiti. Aegamisi vahetusid Prantsuse numbrid autodel Belgia omadega ja nii see läks.

Sõitsin vahepeal enne Arloni mööda mingit metsaäärt, kus sildid, et see on sõjaväe tegutsemise ala. Sa ei kujuta ette, kuidas ma ootasin, et mõni soldat tee peale oleks jäänud. Tahtsin granaati küsida, et Paddy õhku lasta.

Kett oli täitsa maas. Minul.

Arloni jõudes pidin jälle kogema, kui väga mind liiklus linnades masendab. Muidu täitsa kena vanalinn, aga nii hullult autosid täis, et pole kohta, kuhu astuda. Ma teadsin, et linna serval on üks kämping, aga kuidas selles uputuses sinna jõuda, polnud aimugi. Isegi kui ma leidsin õige tee üles, avastasin end jällegi vastassuunas minemas. Ühel hetkel pidin õigesse kohta minemiseks lihtsalt ratta teedevahelisest piirdest üle sikutama, sest ühtegi ristmikku või ringteed, kus suunda vahetada, polnud näha.

Selleõhtune kämping oli üks veidramaid jällegi. Selline naljakas transiitkämping, kus keegi üle päeva või kahe paigas ei ole. Põhiliselt olid seal hollandi turistid, kes suundusid Prantsusmaale.

Pidin jälle imestama, et kämpingud on ikka hullud vanainimeste kohad. Polegi omaealisi nendes näinud. Leppisin mõttega, et küllap on nad siis kõik tööl või puhkavad kuskil lõunas ja elavad päris hotellides.

Kuna olin endale terve päeva lubanud, et kohale jõudes teen endale korralikult õlut välja, istusingi kämpingu basseini äärde maha ja tundsin end lõpuks jälle inimesena. Ka õlle nelja-eurone hind ei kõigutanud mind sel hetkel. Belgia õlled on väga head enamasti.

Pole midagi öelda, elu oli järjekordselt nagu hernes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)