Sõnad ja teod

Sõnad ja teod

 

Läinud sajandi kuuekümnendail oli N Liidu võimuorganite poolt nõnda seatud ja paika pandud, et partorgiks tohtis inimene olla aasta aega.

Täpselt sama nõue kehtis ka ametiühingukomitee esimehe kohta ja otse loomulikult pidi see inimene olema punaparteilane – kuidas siis teisiti!

Järvakandi tehastes toimis see süsteem aastate viisi vägagi ladusalt: inimene, kes aasta aega oli olnud partorg, sai järgmisel aastal ametiühingu bossiks, ametiühingu pealik omakorda partorgiks. Nõndaviisi vaheldumisi toimus see näiline valik justkui rahva tahte väljendusena.

Aga kord sai ametiühingu juhiks ühtäkki siiski inimene, kes polnud ei Isamaasõja veteran ega punaparteilane. Ei olnud ta ka loomu poolest kõrgele kohale trügija. Ameti poolest oli ta klaasitehase lukksepp, tööd tehes küll aeglane ja suur kiruja, kuid tema tehtud töö oli alati tipp-topp ning seesuguseid töömehi on rahva seas alati hinnatud. Kuid veelgi enam oli ta tuntud ja menumees selle poolest, et tal oli alati miskit teravmeelset lausuda. Iseäranis lahe oli nali siis, kui seda tehti rahvahulga nähes-kuuldes.

Esines kord alevi klubis järjekordse kampaania korras loomakasvatuse päevakajalisel teemal Tallinnast saabunud lektor. Kohustusliku jutu ära rääkinud, pakub ta kombekohaselt välja võimaluse küsimusi esitada.

Kuid küsijaid ei ole – kõik niigi selge, kohe jõuame helgesse tulevikku, kommunismi. Ent lektor käib peale ja siis esitabki klaasitehase lukksepp oma vigurliku küsimuse: „Seltsimees lektor! Te rääkisite, kui vajalik on vasikad veisteks kasvatada. Aga tahaks teada, kas vasikad hapukapsast söövad? Ja kui söövad, kas nad hakkavad pärast äkki hirmsasti pasandama?“

Saal vapub inimeste valjust, lausa rõkatavast naerust. Lektor, nägu hõõguvpunane kui tulikuum klaas, maigutab seesuguse avaliku lollitamise peale vaid suud, kuigi kehahoiaku järgi otsustades on ta valmis küsimuse esitajale lausa kätega kallale minema.

Teine kord käsutatakse rahvas klubisse kuulama, kuidas ülistatakse N Liidu tasuta tervishoidu, mis olevat maailma parim. Selle peale lausub elupõline lukksepp otsekui muuseas: „See tasuta tervishoid, mida siin nii kangesti ülistatakse, on kui saksaaegne peedilehtedest vaaritatud supp, mida klaasitehase töölistele tasuta jagati ja mis kõhtu üldse ei täitnud.“

Kuna lukksepp ei peljanud oma teravate väljaütlemistega ei partorgi ega teisi võimusnikke ärritada, otsustati ametiühingu üldkoosolekul ühtäkki, et ta on sobiv inimene selle organisatsiooni eesotsas olema.

Ettepanek tehti küll rohkem nagu naljaviluks, et vaheldumisi tulusal ametikohal võimutsenud punaparteilasi ärritada-õrritada, aga ennäe – see leidis üldist toetust ja heakskiitu. Ja valiti – seekord tõesti valiti! – parteitu seltsimees Järvakandi Tehaste ametiühingu pealikuks. Punaparteilaste suureks meelehärmiks, ent niisugune on rahva tahe. Ning N Liit on ju töörahva riik, kus rahva tahe on maksev. Vähemasti sõnades.

Paraku on lugu sedaviisi, et inimene võib oma ütlemistes olla teravmeelne ja vaimukas, kuid see ei aita teda mitte üks raas, kui juhtival ametikohal olles on tarvis otsustada, olla eestvedaja, tulemuslikult tegutseda ja juhtida.

Juhi ja eestvedaja rolliga ei saanud lukksepp-teravmeelitseja hakkama. Ta lihtsalt ei tulnud tööga toime. Peale muu saamatuse oli tal ka kirjatarkust na napivõitu. Sestap hakati ootamatul kombel kõrgele kohale pääsenud lukksepa kohta üha sagedamini teravmeelsusi lennutama. Ole aga mees ja kannata ära kõik see, millega sa ise ennemalt oled kaasinimesi naerutanud!

Kui mees oli suhteliselt kõrgel ja rahalises mõttes soodsal ametikohal kuu aega püüdlikult vehelnud, oli tal vali hädakisa lahti. Iga uue päevaga järjest valjem ning paari kuu pärast astus sõnaosav lukksepp ametiühingu juhi kohalt vaikselt kõrvale, jätkama harjumuspärast tööinimese teed kui kõikse kindlamat.

Võidakse mõelda: milleks neid ammuseid sündmusi meelde tuletada? Ometi on kirjeldatud juhtumis midagi üpris tuttavlikku.

Meenutage riigikogusse kandideerinud ja sellele kõrgele ametikohale pääsenud inimesi, nende öeldud sõnu. Mitmed neist, kes varemalt olid sõnakad ja väge täis, jäävad Toompeal korrapealt väga-väga vaikseks.

Nende suust pole kuulda ei ettepanekuid ega muid väljaütlemisi, millest oleks kasu Eesti riigile. Kuni uute valimisteni. Siis ollakse taas varmalt platsis: hääletage minu poolt! Ning senini pole mitte ükski riigikogusse valitud saadik võtnud omaks oma saamatust nagu tegi seda punaparteilastele vingerpussi mängimiseks ametiühingu juhiks valitud lukksepp.

Muide – põnev oleks teada, mida arvaks too teravmeelsete väljaütlemiste poolest tuntud töömees tänase Eesti pea olematust tervishoiust? Kas võrdleks seda jälle saksaaegse peedilehtedest vaaritatud kördiga? Või milline oleks tema arvamus tänase Eesti põllumajandusest, võõramaalaste ülbitsemisest Eestimaal, kus eestlaste osaks on kummargil päi alluda Brüsselist läkitatud karmidele korraldustele maksta hiigelsuuri trahvisummasid olematu süüteo hüvitamiseks?

Pole üldsegi põhjust imeks panna, kui peatselt nahutatakse eesti rahvast Eestimaal elamise pärast – Kremli võimurite suureks heameeleks. Mine tea, äkki Moskvast antaksegi Brüsselisse suuniseid eestlaste karmiks kohtlemiseks?

Kõige imekspandavam on seejuures, et mis tahes sigaduste puhul väidetakse ikka, et eestlased on oma maal peremehed. No küll alles osatakse iseendale valetada! Seda isegi uskuda. Ning siis tahetakse, et oleksime oma riigi üle uhked.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)