Marju Roberts: Robbie’st võiksin ma kirjutada terve raamatu

Marju Roberts: Robbie’st võiksin ma kirjutada terve raamatu

 

Marju Roberts on Koimla tüdruk, kes nüüd elab Aafrikas, täpsemini Senegali pealinnas Dakaris.
Pärast õpinguid Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal, töötas ta paar aastat õpetajana oma vanas koolis Saaremaa Ühisgümnaasiumis, hiljem Tartus Karlova Gümnaasiumis.

Marju, kuidas ja kus sa oma abikaasat kohtasid? Kes ta on?
See on päris pikk lugu, aga lühidalt öeldes sai kõik alguse minu sõpradest, kes Senegalis käisid ja Robbiele minu aadressi andsid. Siis see niimoodi vaikselt minema hakkas. Robbie on ise pärit Ghanast ja hetkel töötab ta ühes Jaapani autode varuosi müüvas poes ning peab seal korras nende paberimajandust.

Kuidas see teie armastus nii pika maa tagant tekkis? Mis sind tema juures köitis või köidab siiamaani?
Me olime kirjavahetuses kaks ja pool aastat, enne kui me lõpuks kokku saime. Seega ei olnud see armastus esimesest pilgust. Ka mitte esimesest fotost mitte. Tundma õppisingi teda kirjade ja lõputute MSN messengeride kaudu. Praegu tagantjärele võin öelda, et üks asi, millega ma oma abikaasa juures hirmus rahul olen, on tema ausus meie tutvumisperioodil. Kuigi me ei kohtunud silmast silma väga kaua, siis abielus olles ei ole mul peaaegu üldse mingeid „üllatusi“ olnud tema iseloomu või harjumuste suhtes. Aus on ta tänaseni ja ma olen sellega jätkuvalt rahul.

Teine asi, mille üle ma kangesti rõõmus olen – Robbie hoolitseb kõigi meie pere sisseostude eest. Ma ei salli šoppamist absoluutselt, eriti riiete valimist ja ostmist. Robbie on aga suur riide- ja kingasõber. Tema kannab hoolt ka minu garderoobi eest. Enamasti tähendab see seda, et ta ostab kanga ja joonistab rätsepale mudeli ette. Ja alati on tulemus väga kena. Aga ma nüüd lõpetan sellele küsimusele vastamise vägisi ära, sest muidu ma kirjutan siia terve raamatu. Robbie juures on palju, mida kiita.

Kas see plaan oli teil kohe, et elama lähete Aafrikasse?
Meie kirjavahetuse ajal ütlesin Robbiele selge sõnaga, et mina pole nõus Aafrikas elama. Nii palju siis sellest… Omal nahal sain tunda, mida tähendab ütlus, et armastuse pärast oled valmis minema kasvõi teise maailma otsa. Ega see meie esimene valik olnud, aga kuna dokumentidega oli probleeme, siis ei jäänud meil lihtsalt muud üle. Nüüdseks olen juba neli aastat siin Senegali pealinnas Dakaris elanud ja pole siingi viga midagi.

Räägi veidi sellest maast? Mis riigikord seal on? On seal turvaline elada?
Senegal on vabariik. Umbes 95 protsenti elanikkonnast on moslemid, mistõttu islam on siin ka riigiusk. Samas on siin usuvabadus, nii et oled sa kristlane või moslem, vahet pole. Ei ole siin ka mitte mingeid äärmuslikke rühmitusi ega terrorismiakte. Senegal on ainus Lääne-Aafrika riik, kus võim valimiste ajal on läinud ühelt parteilt teisele ilma vägivallata. Nii et väga turvaline riik elamiseks.

Töötad seal õpetajana. Räägi veidi sealsest koolikorraldusest ja haridussüsteemist.
Jah, õpetaja olen ikka. Põhimõtteliselt toimib siin Prantsusmaalt üle võetud koolisüsteem (Senegal on endine Prantsusmaa koloonia). Mina töötan lütseumis, mis lahtiseletatult algab kuuendast klassist ja annab gümnaasiumi lõputunnistuse. Numbreid loetakse lütseumis tagurpidi, algab kuuenda klassiga, sellele järgneb viies ja nii edasi kuni esimeseni, millele järgneb abituurium.

Senegal on arengumaa ja koolikohustust loomulikult olla ei saa, kuna haridus ei ole tasuta ka riigikoolides. Väidetavalt umbes pool elanikkonnast on kirjaoskamatu. Kui riigikoolis on kuumaks umbes 250 krooni (algkoolis vähem), siis näiteks meie koolis (erakool) on kuumaks väiksemates klassides umbes 2000 krooni ja viimases kahes klassis 3000 krooni. Vahe on ikkagi väga suur. Paraku on ka kvaliteedivahe umbes sama suur. Hea hariduse saab siin eelkõige erakoolidest.

Kas õpetajaamet on au sees? Kuidas on see tasustatud?
Õpetajad on vist igal pool samas seisus – ületöötanud ja alatasustatud. Õpetajaid austatakse küll. Kui Eestiga võrrelda, siis on mul võib-olla vähem paberimajandust kaelas. Ja siin võib veel ikka loodrid istuma jätta või kõurikud koolist välja visata, mida Eestis kuuldavasti järjest vähem ette tuleb. Samas on mul siin töö palju intensiivsem, nii et lõppkokkuvõttes on väga raske öelda, kus on kergem ja kus raskem.

Kas oled pidanud läbi elama ka midagi niisugust, mis tuleneb kultuuride erinevusest?
Eesti ja Senegali kultuur on muidugi nagu öö ja päev. Kui ma siia tulin, olin otsustanud, et ei hakka neid omavahel võrdlema, muidu tuleb hirmus koduigatsus. See on muuseas väga hästi toiminud. Aga kui nüüd selle peale mõelda, siis… kliima, toit, riietus, muusika, huumoritaju, ellusuhtumine – kõik on erinev.

On muidugi ka puutepunkte, aga alguses sai ikka korduvalt „ämbrisse astutud“. Küll tervitasin valesti, küll tegin nalja asjadega, millega ei tohiks… No mida iganes! Õnneks on senegallased väga tolerantsed, nii et sageli ei saanud ma oma möödapanekutest enne teadagi, kui mees mulle pärast vaikselt nurga taga ütles, et see ei lähe kohe mitte. Väike näide – ma ei anna enam moslemist mehele kätt, enne kui ta seda pakub, sest siin on teatud rühmitus, kes naistega ei kätle. Neid on küll väga vähe, aga ikkagi on imelik seista, käsi ripakil, kui mõnda sellist meest kogemata kohtad. Parem ma ei riski.

Missugused on nende rahvus-köögi traditsioonid?
Senegalis süüakse palju riisi ja kala ning kõikvõimalikes variantides. Rahvussöök on jeebu jen (tõlkes riisiga kala), mida valmistatakse väga spetsiifiliselt. Alguses praetakse kala, siis samale kalapraadimisõlile lisatakse vett ja maitseaineid ning selles keedetakse aedviljad (porgand, kapsas, maguskartul, maniokk, munataim, kõrvits).

Siis õngitsetakse sealt aedviljad välja ja sellessamas vedelikus lõpuks keedetakse riis. Väga maitsev!

Palju süüakse ka kana, veiseliha ja lammast.

Kuidas suhtub sinu pere eesti toitudesse? Oled sa seal seapraadi ja hapukapsast teinud?
Kui meil õnnestub kuskilt natuke sealiha osta (sealiha moslemimaal on üsna suur haruldus), siis on köök minu pärusmaa. Hapukapsani ma pole veel paraku jõudnud. Üsna sageli teen frikadellisuppi (olude sunnil veisehakklihast), vahel ka kapsahautisi, ahjukala või -kana. Ja kui meil on peres eesti toidu päev, siis ma pean suhteliselt kärme olema, et jaole saada, kuna mees on minu kodumaise kokakunsti suur austaja.

Kuidas rahvas seal elab? On ta vaene või rikas?
Arengumaa nagu üks õige arengumaa ikka – kes on rikas, see on nii rikas, et raha ajab kõrvust välja. Rikkus ei anna häbeneda – selliseid mõttetuid losse, mis on vist mõeldud rohkem näitamiseks kui elamiseks, on siin palju. Meie kodu lähedal on üks korterelamu, kus on trepikoja seinad, põrand ja trepp puhtast marmorist. Ilus, väga ilus, ei saa salata. Võtab ahhetama küll.

Kes on vaene, sööb üks kord päevas. Kui hästi läheb. Keskklass põhimõtteliselt puudub.

Oled sellel maal palju ringi käinud. Mis silma torkab?
Senegal on savanni ja ahvileivapuude maa. Lõunas on ka natuke mangroove ja vihmametsa, aga laias laastus on siin ikka kõrb ja savann. Dakaris on kas asfalteeritud tänavad või puhas liiv. Ega selles nii kerge sumbata polegi.

Kõige silmatorkavam on suur vahe Dakari ja muu Senegali vahel. Dakar on justkui riik riigis. Palju läänelikum, aga ka palju kallim. Elukallidus Dakaris on täiesti metsik. Igatahes on Eestis tunduvalt odavam elada kui siin, ja ma ei liialda sugugi.

Eurooplasena torkab silma see, et senegallased, nii armsad kui nad ka poleks, on lõunamaadele iseloomulikult suhteliselt räpakad. Linnatänaval kõndides sahistad läbi paberi ja kilekottide.

Kuidas suhtutakse seal valgesse inimesesse?
Valgeid on Dakaris päris kenake hulk, aga väljaspool pealinna olen ma üsna imeloom. Lapsed jooksevad järgi ja hõiguvad suurest õnnest. Vaenulikkust pole ma kohanud, küll on aga neid, kelle jaoks valge nahavärv lõhnab automaatselt raha järele, ja siis võivad nad tüütuks muutuda. Enamik senegallasi on siiski lihtsalt sõbralikud.

Kas sinu mehel on suur suguvõsa? Kas käite nendega läbi ja kuidas nad
suhtuvad sellesse, et tema naine on nii erinevast rahvusest?

Mehe suguvõsa on küll päris suur, aga kuna ta on Ghanast, siis ma pole ausalt öeldes ühtegi Robbie sugulast muidu näinud kui pildi pealt. Telefoni teel olen küll oma ämmaga üritanud natuke rääkida, kuid kuna mina fanti keelt (nende emakeelt) ei räägi ja Robbie ema inglise keel piirdub ka umbes kahe lausega, siis oli see lõppkokkuvõttes üsna lõbus. Mingit probleemi küll sellest ei ole, et ma nii valge ja nii kaugelt olen. Väga tore pere on.

Kas nad üldse teavad, mis või kus see Eesti asub?
Ei teadnud küll. Nüüd juba teavad, selle eest me oleme hoolt kandnud.

Sul on kaks last. Mis nimed? Mis on teil kodune keel?
Poeg on kaheaastane, tema täisnimi on Rickie Magnus Jojo (Jojo on Ghanas esmaspäeval sündinud poisslapse üks nimevariantidest) ja hüüame teda enamasti Rickie’ks. Tütar sündis selle aasta aprillis, tema nimi on Saskia Natalie Kukua (Kukua on Robbie ema nimi) ja hüüame teda Saskiaks.

Kodune keel on üks puder ja kapsad, kuna meie Robbiega räägime omavahel inglise keelt, mina lastega eesti keelt, Robbie lastega inglise keelt ja koduabilisega räägime me kõik kas prantsuse või kohalikku wolofi keelt. Rickie korjab silmnähtavalt kõigist neljast keelest sõnu ja lauseid ja teab suhteliselt täpselt, kellega mis keelt kasutada.

Näiteks minuga räägib ta kuust ja lennukist, aga mehele ütleb kuu kohta ikka „moon“ ja koduabilisele lennuki kohta „avio“. Väga huvitav on tema keelelist arengut jälgida. Viimasel ajal on ta hakanud juba ise ka eesti keeles väikesi lauseid genereerima. Nii et meie kogemuse põhjal on see jutt, et kakskeelsed hakkavad hiljem rääkima, täitsa alusetu.

Teame, et paljudes Aafrika maades on suuri probleeme erinevate
sugukondade vahel. Kuidas on Senegalis?

Senegali lõunaosas on küll kuuldavasti vahepeal mingid kismad käinud, kuna nad tahaks iseseisvust. Siis saab neil laskemoon otsa ja on paar aastat rahulik. Ja siis hakkab jälle pihta. Mul on jäänud tunne, et nad pole eriti südamega asja juures.

Üldiselt on senegallased siestarahvas, nii rahulikud ja laisavõitu, et nad vist lihtsalt ei viitsi mingite kismade ja sõdimistega jamada. Eks nad kardavad, et kui sõdimiseks läheb, siis nad ei saa enam rahulikult puu all oma pärastlõunateed juua. Sellega ei saa ju ometi riskida!

Kas koduigatsust tunned? Palju sa Eestis käid?
Patja öösiti ei nuta, aga aeg-ajalt puudust tunnen ikka. Oma perest, kuusemetsast, maasikatest ja hapukoorest… Väga veider valik vist sai, aga nii see on. Eestis olen ma käinud peale siia kolimist kaks korda, esimene kord 2004. aasta suvel ja siis 2006. aasta suvel, siis juba koos pojaga.

Kas kavatsete oma elu jätkata Senegalis?
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis loodetavasti mitte enam kaua.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 484 korda, sh täna 1)