See juhtus …

19. juulil 1941. aastal, kui hitlerliku Saksamaa õhujõudude lendur lipnik Walter Nowotny sai ülesande “vaba jahi” pidamiseks Saaremaa kohal.
Venelaste lahinglennukite lennuväli asus tollal Kuressaare lähedal ja kui Nowotny oma julgestaja saatel sellest üle lendas, tõusid lennuväljalt õhku kümme venelaste hävitajat. Toimunud lahingus tulistas Nowotny kaks I-153 tüüpi jahilennukit alla. Kuid heitnud seejärel pilgu kütuse mõõturile, märkas ta, et on viimane aeg pöörduda tagasi Kuramaal, Vindavi lähistel asunud lennuväljale.

Lahingu käigus oli  Nowotny kaotanud silmist oma saatja – lendur Kaczmareki. Kuid veidi hiljem märkas ta üht valge “ninaga” hävitajat talle järgnemas. Pidades seda oma saatjaks, kõigutas ta sellele tervituseks oma lennuki tiibu. Samas aga märkas ta, et talle järgnenud hävitaja tulistab teda. Kohe sai ka lennuki mootor tabamuse. Kuid veel enne jõudis ta venelase hävitaja pihta tule avada ja see oli tol päeval kolmas Nowotny poolt alla tulistatud vaenlase lennuk.

“Tol päeval ärkasin kuulipilduja ragina peale,” meenutab Sven Laurits 1941. aasta 19. juuli hommikut. See koitis talle Saaremaal Salme lähedal, kuhu asutatud agrojaoskonna agronoomina tema isa töötas.
Lääne suunas avanevast magamistoa aknast välja vaadates nägi poiss kaht lennukit madalal, 150–200 meetri kõrgusel teineteise suunas sööstmas ja tulistamas. Ühel lennukil näis rebenevat kandepind, see liikus laperdades kilomeetri jagu edasi ning kukkus siis Pagile talu koplisse. See oli Vene lennuk, kolmas Walter Nowotny ohver sel päeval.
Loomulikult tõttas poiss katastroofikohta uudistama. Seal nägi ta kaheistmelist paljuski vineerist ja presendist koosnenud masinat, mille ümber kobaras uudistajad ning ka mativõtjad.
“Saarlased on ju vanad vandiraiujad,” nendib Laurits, kes ka ise võttis kaasa mõned trosside plokirattad.

Kuigi Nowotny seiskunud mootoriga hävitaja liugles veel maa kohal, ei olnud maandumine seal võimalik. Liueldes üle Sõrve poolsaare, nägi ta ranna lähedal meres üht mootorpaati ja tal tekkis mõte langevarjuga selle lähedale merre hüpata. Nowotny kirjutab: “Kuid siis nägin ma vaimusilmis paadis kolme relvastatud bolševikku, kes tahavad minuga arveid õiendada … Kuid sel hetkel silmasin ma Sõrve sääre lõunatipus tuletorni ja maandasin selle lähedal ühele vee all  olnud liivalaiule oma masina.”
Väljunud vette sööstnud lennukist ja tõusnud ujumisvesti abil veepinnale, õnnestus tal avada kaasas olnud väike kummipaat. Kuramaa rannani oli Sõrve sääre tipust umbes 60 kilomeetrit ja ta otsustas selle vahemaa kätega sõudes ületada.

Õnneks polnud Sõrve tuletornis olnud venelaste vaatluspost teda märganud, või olid need arvamusel, et merre kukkunud sakslane hukkus. Kuid 19-aastasel Walter Nowotny’l oli õnne. Ta sõudis kätega kaks päeva ja ööd. Pääses läbi Saksa rannapatareide ja venelaste hävitajate tulest ning jõudis kolmandal päeval, olles vaid pooleldi meelemärkusel, Kuramaa rannavetesse. Märganud eemal rannal üht talumaja, hakkas ta viimast jõudu kokku võttes ranna poole ujuma, kuid kaotas siis teadvuse…
Edasi kirjeldab Nowotny: “Kui ma virgusin, lamasin valges öösärgis valgete linade vahel voodis. Voodi ees taburetil olid minu asjad. Nende peal minu püstol. Kuid siis märkasin ma oma suureks ehmatuseks toas kahte vene mundris (sic!) sõjaväelast ja ma haarasin välkkiirelt toolilt püstoli. Kuid enne kui jõudsin tulistada, nägin ma nende varrukail valgeid sidemeid. Need olid läti vabadusvõitlejad. Koha nimeks, kuhu ma olin saabunud, oli Mikelbaka. Seda kohtumist ei unusta ma elu lõpuni …

 Kui ma nädal hiljem üle väina jälle Saaremaa suunas lendasin, ei saanud ma merd silmitsedes lahti rusuvast tundest. Sain sellest lahti alles siis, kui ma mõned päevad hiljem Sõrve tuletorni lähedal, samas kohas, kuhu olin tol korral hädamaandumise teinud, ühe vaenlase pommilennuki alla tulistasin.”

Kokku tulistas äss-lendur õhulahingutes alla 258 vaenlase lennukit, mis on õhulahingute ajaloos kolmas tulemus. Väejuhatus autasustas teda 14. juulil 1942. aastal aupokaali ja 21. augustil 1942. aastal Saksa kullast ristiga. Kiiresti, juba 4. septembril 1942. aastal anti talle Rüütlirist, järgmisel aastal lühikeste vaheaegadega selle juurde tammelehed, mõõgad ja briljandid.
Major Walter Nowotny hukkus oma 23ndal eluaastal 8. novembril 1944. aastal Saksamaal, Osnabrücki kohal. Tema põrm maeti Osnabrücki kalmistult 1958. aastal ümber Viini Keskkalmistule, kuhu talle paigaldati nägus mälestussammas. Sambale raiutud tekst lõpeb sõnadega: “/…/ Igavene on tema tegude kuulsus!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)