Et Abruka oleks veel ligitõmbavam (1)

Kui ristsõnamõistatuses või mnemoturniiril oleks esitatud küsimus Läänemere kenama ja kaunima saare kohta, oleks kindel ja ainuõige vastus – Abruka koos Linnusitamaa, Kasselaiu ja Vahasega.

Linnusitamaa jäägu tavalisele inimesele imetlemiseks eemalt, Pitkanina sääre tipust. See laid on – kuigi praegu kinnisvarana müügis – tõeline linnuriik ja seetõttu jäägu selle külastamise õigus ainult ornitoloogidele.

Teine asi on Kasselaid. Sellel saarekesel olla igal suvel lambaid karjatatud. Rännak teadja giidi juhtimisel läbi madala merevee Kassele annab meeldejääva elamuse.

Aga imepärane Abruka saar ise koos Vahasega? Suurem osa Abrukast on kaetud meie laiuskraadil ainulaadse laialehelise ürgmetsaga, mille all kasvab väga liigirohke rohttaimestik. Ja veel metsloomad-linnud!

Huvitav on jalgsimatk mööda pärnade alleed läbi kunagise hirveaia Abrukat Vahase saarega ühendava koolmeni ja läbi selle Vahasele. Seal merepiiril kõrguvad kaks hiigelrahnu, mis tegelikult olla hoopis kureks moondunud ja Suure Tõllu poolt tapetud tondi süda ning maks.

Loodushuvilisele pakub Vahase saarel kindlasti huvi vaadelda, millise jälje on loodusele jätnud nõuka-ajal saarel tegutsenud aatomienergial töötav majakas. Praegu saarel kiirgusohtu enam ei ole, kuid loodusele tekitatud kahju ja seda, kuidas loodus hakkab tasapisi taastuma, on huvitav vaadelda. See on kui mini-Tšernobõl.

Ma ei ole turist …

Kunagi elas Abrukal üle pooleteistsaja püsielaniku. Püüti kalu, peeti lehmi, lambaid ja teisi koduloomi. Talviti veeti linna turule kuivi lõhutud küttepuid. Üle Eestimaa olid hinnatud Abruka meierei juust ja või.

Nüüd on saarele jäänud pihutäis püsielanikke. Kaarma vald on neile püsielanikele, kellel alaline sissekirjutus Abruka saarel, teinud rea soodustusi. On ka selliseid „püsielanikke“, kes tegelikult elavad alaliselt mandril ja saarel elavaid sugulasi külastavad ainult mõni kord aastas.

Rohkem aga on neid põlissaarlasi, kes ise või kelle vanemad on saarel sündinud ja üles kasvanud, kuid keda elu on sundinud kolima suurele saarele või mandrile. Nende kodukoht on aga ikka ja alati jäänud Abrukale.

Ja kui selline abrukalane tuleb nädalalõppudel oma kodukohta korrastama, heina tegema, kevadel külvatut harima-kastma ning üldse oma esivanemate kodust rahu otsima, suhtub Kaarma vallavolikogu nendesse kui tavalistesse turistidesse.

Ega tavalisedki turistid pahad pole – viimasel ajal Abrukal põhiline sissetulekuallikas turism ju ongi. Muid kindlaid töökohti enam pole. Iga turist on saarel teretulnud, kui ainult ühendus saarega oleks vähekese parem ja kindlam. Suurem jagu eestlastest on ju palgatöölised, kes aasta ringi esmaspäevast reedeni teevad oma igapäevast kaheksatunnist tööd.

Puhkeajaks jääb kaks nädalalõpupäeva ja 28 kalendripäeva kestev puhkus.
Tänavu on küsitud, miks laupäevahommikuti pole Roomassaare sadamast ühistranspordiühendust Abrukaga. Kõik sõitasoovijad reedeõhtusele reisile ei jõua. Abrukale kahepäevasele matkarajale tulijaid oleks rohkesti ja nad on kindlad, et Kaarma vald tuleb nende soovile juba sel suvel vastu ning vallavolikogu ja -valitsus selleks vajaliku laupäevahommikuse laevaühenduse korraldavad.

Ja mis juhtuks, kui Kaarma vallaisad tuleksid kokku ning vaataksid selge pilguga üle Abruka-reiside senised soodustused? Abruka saar näeks välja veel kenam ja ligitõmbavam, kui valla kehtestatud soodustused laieneksid ka nendele inimestele, kelle juured on püsivalt Abruka mullas ja kes nüüd pensioniikka jõudnult tahaksid käia saarel oma kodukohta korras hoidmas.

Ülo Voltri,
pensionär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)