Mönusalt Mönusas Villemis

Mönusalt Mönusas Villemis

 

Mönus Villem osutus järgmiseks kohaks, kus sõime-jõime. Pubi asub kesklinnast Kuivastu suunas sõites natuke enne ringteed ja Selverit.

Kuna söögikoht asub minu kodu lähedal, olen saanud seda mitmeid kordi külastada ja seetõttu on mul hea ülevaade nii Mönusa Villemi teeninduskultuurist, atmosfäärist kui ka toitudest.

Seekord sai oodatud

Esimest korda käisin Mönusas Villemis söömas argipäeval kella 17–18 paiku, ajal, mil inimesed töölt koju naasevad. Söögikohas oli mõõdukalt rahvast. Kellaajast hoolimata ootasime oma tellimust, suppe ja praade, ligi tund aega. See ajas endast pisut välja.

Kuna olin terve päeva tühja kõhuga olnud, mõjus tunnine ootamine söögilõhnaderikkas keskkonnas saatuslikult. Kaaslase supp tuli suure hilinemisega. Sellele järgnes tema praad. Mina istusin ja ootasin ikka veel. Sõin leiba, mille ettekandja oli lauale toonud.

Pärast seda, kui kaaslane oli praega peaaegu lõpetanud, tuli minu praad. Pärast seda, umbes 10 minutit hiljem, üle tunni aja tagasi tellitud suvesupp. Ma oleksin tõeliselt leebunud, kui klienditeenindaja oleks vabandanud ja selgitanud olukorda, mitte öelnud lõpus suppi tuues: ”Oih, te saite prae enne suppi, issand, kui piinlik”. Keegi ei tulnud suhtlema, rääkima, selgitust andma.

Kui pärast söömist artikli tarbeks küsimusi esitasin, ütles teenindaja, et järgmine kord püüavad nad paremini teenindada. Sellest kohast jäi ikkagi märk maha. Halb märk.

Suppi ma ei söönud, sest kui olin prae ja ootamise ajal musta leiba söönud, ei jõudnud “magustoiduks” toodud suppi enam süüa. Kõht oli täis ja ma oleksin eelistanud süüa tellitud toite klassikalises järjekorras. Enne supp ja siis praad. Mitte vastupidi.

Mulle tundus ebaloogilisena, et nii suur söögikoht, nagu seda on Mönus Villem ei suuda korraga 5–6 laua teenindamisega toime tulla. Mulle öeldi lõpus, et köögis oli kõik otsas ja sellepärast läkski söökidega nii kaua. See on kummaline. Kui keegi avab söögikoha, siis ta ilmselt arvestab välja kõik: kui palju oleks vaja teenindajaid, palju kokkasid ja palju toiduaineid.

Laudasid on Mönusas Villemis küll palju, aga isegi pooled polnud nendest hõivatud. Mis toimub siis, kui need on kõik hõivatud? Kas siis on õigustatud ka 2–3tunnine ootamine?

Söögid on superhead

Vaatamata teenindusele, tuleb tunnistada, et kõik toidud olid superhead: maitsvad ja portsud olid küllaltki suured.

Teistel kordadel, kui oleme seal söömas käinud, on meid kiiresti ja hästi teenindatud. Ainult ühel korral sai mul külas olev sõbranna sealt kakao asemel täiesti maitsetu vahustatud piima. Küsisime uut ja teenindaja tegi lahkelt parema kakao. Nüüd juba päris kakao.

Praed ja supid ja salatid, mida oleme Mönusas Villemis söönud, on tõesti head. Toiduainetega ei koonerdata.

Tükike eestipärast Inglismaad

Interjöörilt meenutab Mönus Villem inglise pubisid. Puit, nahk, tumedad toonid. Selles on nii privaatseid nurgakesi kui ka mõnusaid suurema seltskonna laudasid. Väljas saab ka istuda – sooja ilma ja suitsetamisvajaduse korral.

Muusika on eestipärane, mõnikord hakkas see meid häirima, aga tavaliselt oli järgmine laul oli juba täiesti teisest puust. Mingit kindlat muusikastiili pubi ei jälgi.

Mönusas Villemis on olemas inglise- ja eestikeelne menüü. Teenindajad ütlesid, et nad valdavad lisaks eelpoolnimetatutele ka soome ja vene keelt.
Samas on mõeldud ka laste peale. Saab tellida lastele mõeldud sööke: praade ja pannkooke. Laps saab söömise ajal istuda spetsiaalses toolis. Ja kui võsukesel ei peaks isu olema, saab ta aega veeta Mönus Villemi laste mängutoas. Täiesti tasuta.

Lisaks saab pubis lugeda ka ajalehti, vaadata mitmest telekast spordivõistlusi ja kindlasti ka muud.

Söögikoha juhataja ütles, et söökide tooraine pärineb nii mandrilt kui ka Saaremaalt. Põhiliselt kasutatakse toitude valmistamisel kohalikke juurvilju ja kartulit. Lihasaadused hangitakse mandrilt, sest nii pidavat odavam olema.

Hinna ja kvaliteedi suhtele mõeldes võiks öelda, et see on täiesti paigas. Toiduportsjonid on head ja maitsvad, samas odavamad kui kesklinna söögikohtades. Kui ainult söögikoht rõhuks enam teenindusele.

Ma olen kuulnud osade söögikohtade pidajate suust, et teeninduskultuur Eestis on nii madalaprofiililine just seetõttu, et klienditeenindajad rändavad ühest töökohast teise. Nad ei ole püsitöölised ja rändav tööjõud ei pea ennast asutuse osaks. “Ah, mis mina, ma ju lähen nagunii varsti ära”. Teenindajad ei ole motiveeritud oma söögikoha maine eest võitlema.

Tegelikult olen alati Mönusast Villemist söönuna ära läinud. Teenindus annab kohati soovida, aga … minu isiklik kogemus ei pruugi 100%-liselt söögikohta iseloomustada. Tegelikult ei tohiks näljasel ajakirjanikul arvustusi teha lasta, oleksin ehk mõnes osas vähemkriitilisem!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)