Toomas Savi: Euroopa Liit loodi selleks, et lõpetada sõjad Euroopas

Toomas Savi: Euroopa Liit loodi selleks, et lõpetada sõjad Euroopas

 

2009. aastal plaanitakse Europarlamendis vastu võtta reformilepe, mille initsiaatoriks on Savi sõnul Saksamaa liidukantsler Angela Merker.

„Reformileppega on see probleem, et dokument peab saama heakskiidu kõikidelt liikmesriikidelt – kas siis parlamendis või rahvahääletusel, kuidas riigid omi asju otsustavad,“ märkis Savi, lisades, et praeguseks on leppe teksti tehtud juba rida muutusi – näiteks ei ole seal enam kirjas ühtset lippu ja hümni.

Toomas Savi, inimesed kipuvad arvama, et mis see Euroliit on – tõi meile suhkrutrahvid, pani postkontorid laupäeviti kinni jne. Kui 2009. aastal kavatsetakse sõlmida reformilepe, kuidas see mõjutab Eesti edasist elu? Kas kõik juhised hakkavad Euroopast tulema või saame me ise ka midagi otsustada?
Euroopa Liidul on oluliseks subsidiaarsuse printsiip, mis tähendab seda, et võimalikult palju otsuseid, mis puudutab liikmesriike, tehakse kohapeal, aga üldjuhised antakse ülevalt. Selle vastu on teine põhimõte, mis ütleb, et Euroopa Liit peab rääkima ühel häälel – see on välissuhtluses ja välispoliitikas, see on meie ühine energiapoliitika, meie ühine kaitsepoliitika.

Aga see, mis on kord kokku lepitud ja mille üldsuunad on antud, seda enam üleval ei otsustata, vaid need otsused teeb iga riik ise. Iga juhtimisprintsiip on siis edukas, kui otsuseid võetakse vastu rohujuuretasandil. Olen veendunud, et kohapeal otsustamise printsiip peab jääma, sest kuskil kaugel ei mõisteta kohalikke eripärasusi. Üldpoliitika ja üldprintsiibid, mis puudutavad välispoliitikat, energiapoliitikat, kaitsepoliitikat – need lahendatakse ühiselt.

Uue reformilepinguga meie oma otsustamise õigus ei vähene, vaid suureneb.

Olete öelnud, et pooldate nn Euroopa ühendriikide ideed.
Tsentraalne juhtimine on kahtlemata lihtsam, aga see jälle põrkub omaotsustamise õigusele. See sõltub sellest, millisena me Euroopa Liitu tulevikus tahame näha. Kas me tahame teda näha suveräänsete riikide liiduna, kus igal liidu liikmel on rohkem oma õigusi kui täna, või tahame teda näha nö Euroopa ühendriikidena, kus ülevalt alla suunatakse otsused põhjani välja.

Tõenäoliselt me pooldame esimest. See säilitabki meile selle subsidiaarsuse printsiibi.

Siiski on mul tunne, et me ei liigu föderaalse Euroopa suunas. Sellisel juhul peaksime me looma uue institutsiooni, mis on Euroopa parlamendi senat, millest Toomas Hendrik Ilves on palju rääkinud ja mille pooldaja ta ka on olnud.

Üldiselt on ju probleemiks ka see – kes esindab läbirääkimistel Euroopa Liitu – kas läbirääkimiste laua taga istuvad Euroopa Liit ja Venemaa või Saksamaa ja Venemaa.

Kuivõrd vastab tõele legend, et Euroopa Liit tehtigi vastukaaluks Ameerika Ühendriikidele?
Euroopa Liit loodi ikkagi selleks, et Euroopas lõpetada sõjad. See on esimene ja viimane printsiip, miks ta loodi. Ta tehti ju pärast Teist maailmasõda, mis lõppes 1945. aastal. 1950 sõlmiti Rooma leping ja ainuke idee oli see, et Euroopat olid laastanud kaks maailmasõda, sajad miljonid inimesed olid surma saanud ja see ei tohi enam korduda.

Tänaseks võib öelda, et see esimene põhimõte – säilitada rahu – on ka toiminud. Olid küll Balkani rahutused, kuid needki on lõppenud.

Kui reformileppest jäeti välja lipp ja hümn, kuidas on rahaga?
Selleks, et ühist turgu omada, peab olema ühine raha ja Eesti peab sellesse tõsiselt suhtuma ja täitma Maastrichti leppe kriteeriume, et ühineda euroga. Kõikidel kaupmeestel on palju lihtsam tegutseda, kui käibel on üks raha. Kui üks annab kauba vastu teravilja, teine kotte ja kolmas raha, on asi keeruline. Ühisturg vajab ühist raha ja väikeriikidele on see eriti tähtis.

Rahavahetamine kulutab kohutavalt ressursse – erinevad valuutad, pangad arvutavad, inimesed töötavad. Ja siis saame veel rahavahetusel tõmmata ka.

Millal meil võiks lootust olla?
Enne ei ole, kui me Maastrichti leppe kriteeriume täidame. Me peaksime praegu punnitama, et neid üle vaadata. Eesti peaks nüüd kogu aeg togima ja sinna ukse peale koputama, kust ta tegelikult on üsna valmis sisse astuma. Praegu on nii, et uksehoidja ei saa veel aru, et me oleme valmis sellest uksest tulema.

Vahel tundub, et Europarlament tegeleb väga kummaliste asjadega. Millised on probleemid, mis praegu päevakorral on?
Probleeme on tuhandeid. Näiteks kliima soojenemine – mis saab siis, kui mered hakkavad tõusma? Siin on küll tõsisemad ohud meist eemal, aga kindlasti peab nendega tegelema.

Siis on Vahemere riigid praegu hädas Aafrikast tuleva illegaalse migratsiooniga – igal aastal tuleb näiteks Nigeeriast 10 miljonit migranti. Muresid jätkub Lähis-Idas. Kui 2004. aasta alguses kirjutati, et Iraagis on hukkunud üle 3000 Ameerika sõduri, siis seda, kui palju on surma saanud tsiviilisikuid, ei tea keegi.

Kui ÜRO, mille ligi 200 liikmest on arenguriigid ülekaalus, on võtnud eesmärgiks likvideerida aastaks 2015 maailmas vaesus, mis tähendab seda, et absoluutseks vaesuseks loetakse alla ühedollarilist päevasissetulekut ning suhteliseks vaesuseks alla kahedollarilist sissetulekut, siis võib öelda, et alla dollari saab päevas miljard inimest ja alla kahe dollari 1,5 miljardit.

Kokku loetakse suhteliselt vaeseks üle 6 miljardi maailma rahvastikust. Näiteks saab Mosambiigi 7-liikmeline pere kasutada 12 liitrit puhast vett ööpäevas. See on päevase joogivee kogus, mida tuuakse koju 15 kilomeetri kauguselt.

Vaesus on aga oht kõigi julgeolekule, sest vaesus toob kaasa haigusi ja sõjalisi konflikte. Euroopa Liit on päris suur Aafrika riikide doonor – igal aastal läheb sinna 55 miljardit Eurot. Teise samapalju annavad Ameerika Ühendriigid.

Praegu vaieldakse ka selle üle, kas on mõistlik pidada täiskogu istungeid Strasbourg’is – need toimuvad seal 12 korda aastas ning see poliitiline karavan läheb maksma 200 miljonit Eurot aastas. Kuna Europarlament teeb töökorralduslikke otsuseid järgmisele kooseisule, jääb parlament 2009. aasta juunini samamoodi käima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 105 korda, sh täna 1)