Kohvikuist ja kohvilähkreist

Kohvikuist ja kohvilähkreist

 

Teada värk, et Kärdlas elavad kohvilähkrid. Nii nagu Kõrgessaare-kandis vandiraiujad või Kõpus törvaköplased. Ja nii 9 seltsi, millele-kellele lisanduvad veel suvehiidlased.

Nüüd aga – juba sellel reedel – saab teoks minu üks suur unistus: ülelinnaline kohvilähkrite pidupäev: ainult sel päeval töötab kaunis aedlinnas nimega Kärdla 15 (loe ja kirjuta – viisteist!) ühepäevakohvikut. Ja siia hulka pole arvatud neid, mis nagunii iga päev kohvikud on.

Linnaelanikele ja linna selle päeva külalistele jagatakse kaunist bukletti, mis kujutab endast Kärdla kaarti, millele kõik 15 kohvikut kenasti peale märgitud on. Üks tubli orienteerumis- ehk luuremängukaart.

Kohvikud on kõikjal – ametiastustest koduaedadeni. Inimesed on kohvikumõttest haaratud, käivad ime-ettevalmistused, et külastajaid millegi põneva ja uudsega rabada.

Ja nimed! Juba üksi nimed väärivad küünlaid.
Näiteks: kiriku juures on loomulikult kohvik nimega „Ema Teresa”, vanas, ammu väljasurnud linnasaunas „Viha Vesi”, sadamas joote kohvi kohvibaaris „Raudlaev”, lapsed saavad kofeiinivabu jooke „Onu Ööbiku Köögis”, feng-shui kalduvustega kohvik aiapoe õuel kannab nime „Ingli Trompet”, rannapargis on noortekohvik „Tee Välja”, vanas piirivalvemajas on loomulikult kantiin (einestamisruum kasarmus) „Neli Tankisti ja Koer”, Tuurus lendleb „Ühepäevaliblikas”, linnavalitsuses ei saa lihtsalt muud nime olla kui „Kabinet”, muuseumis on avatud „Paruni Balkon”, samas avatud ka kohvitemaaline näitus; ajalooline on ka ühes eramajas avatava kohviku nimi: „Cafe Orientale”. Ja veel. Ja veel.

Kohviku asuvad üksteisest jalutuskäigu kaugusel ja paari tunni jooksul jõuab need kõik läbi jalutada.

Mind aga valdab nostalgia

Nostalgia vanade heade kohvikute ja kohvikukultuuri järele. See valdab mind aeg-ajalt ikka. Ja 2000. aastal läks see nostalgia nii suureks, et tegin „Ave vita!”-s ÜHEPÄEVAKOHVIKU. Täielises retro-stiilis. Omaaegsete ettekandjatega konsulteerides, et põlled oleksid kolme nööbiga kleidi küljes, et tanud oleksid õiges mõõdus ja tärgeldatud, ja tingimata ovaalsed vineerkandikud! (Need sai lausa Haapsalust laenatud.)

Nimeks sai „Kohvilähker”. Linnavalitsus andis 11 tunniks tegutsemisloa, tervisekaitse kooskõlastuse. Abiks tulid kooliteatri-õpilased, üle saare sai kokku aetud sisustus, neljas ruumis oli erinev kohvikustiil, üks tuba oli maleruum, ühes toas täispuidust letiga espresso-baar, millega „Vetsi Talli” perenaine Ester Tammis oma uhiuue espresso-masina avas.

Menüüs oli 10 erinevat kohvi, kõige populaarsemaks osutus ise käsiveskiga jahvatatud ubadest kohv. Kuidas ma ka teiste Kärdla kultuuritegijatega ei rääkinud, et oleme ju kohvilähkrid ja suvel tuleks teha ikka kogu Kärdlat haarav kohvikuvärk, läks siiski kuus aastat enne, kui mõte teoks sai.

Toona oli sponsoreiks 8 kohvifirmat, nii et mööbli, kandikute jm. renti ning esinejate ja „ettekandjate” töötasu maksime kohvis. Karta on, et idee jäi toona teoks tegemata ainult selle pärast, et see oli minu oma.

11 tunni jooksul käis kohvikus sadakond inimest. Vikerraadios jooksis reklaam ja nii käis kaks autotäit rahvast ühepäevakohvikus „Kohvilähker” ka Haapsalust ja üks isegi Tallinnast. Oli oktoober 2001 ja praamijärjekordi polnud.

Reedese 15 kohviku seas te aga „Ave vita!” kohvikut ei leia – mind lihtsalt ei võetud kampa, kuigi palusin. Ja nii ei jäänud mul muud üle, kui teha OMA kohvik.

Niisiis. Tiigi tn 21 on selsamal 3. augustil kl 11–18 avatud muusika-, kunsti- ja kirjanduskohvik nimega „+1”. Verandal, saalis, palkonil ja aias. Elav muusika. Tuntud esinejad. Kunstikogu on vaatamiseks seintel ja soovijaile loen paar luuletust ise. Kusagilt pole olnud lugeda, millised on ülejäänud viieteistkümnes kohvikus hinnad, aga seda ütlen ma siin küll, et „+1” pakub kohvi ja kringlit tasuta. Toetajaks Eesti Kultuurkapital.

Nii et kui sattute reedel ja kolmandal Kärdlasse, siis käige ikka kõik kohvikud läbi ja kui aega üle jääb, astuge ka „+1”-te sisse!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)