Otsime killustikuprobleemile lahendusi

Eesti ehitus on juba 15 aastat üsna ühtlaselt ja võimsalt tõusteel. 2006. aastal ehitati oma jõududega enam kui 31 miljardi krooni eest. Selle suure arvu taga on tuhandeid kortereid, tööstus- ja olmehooneid, sadu kilomeetreid teid ning tuhandeid kuupmeetreid keskkonnaehitisi. Eelkõige ehitame neid, sest seda on tarvis meie inimestele.

Paljude teekilomeetrite, veepuhastuskomplekside ja kanalisatsioonitrasside valmimine on teoks saanud tänu Euroopa Liidu rahastamisele ja minu arvates oleks rumal seda raha mitte kasutada.

Ehitamist ei toimu ilma ehitusmaterjalideta, viimastest on viimasel paaril aastal pidevalt puudus. Taas on teravalt päevakorral killustiku- ja liivaprobleemid. Aktuaalse teema kajastamisel ootaks aga palju enam vastutustundlikke, põhjendatud ja erapooletuid käsitlusi.

Kasutame ehituses kodumaiseid materjale

Kümneid aastaid on Eesti ehitus ja ehitusmaterjalitööstus olnud uhke selle üle, et kasutame kodumaised materjale, ja ma ei oska nimetada riike, kes oleksid uhked vastupidise suhtes omal maal. Tööstus analoogiliselt põllumajandusega annab tööd paljudele kõrvalsektoritele (transport, teenused, kavandamine jne). Rääkimata sellest, et mõlema valmistoodang on oluline kõigi elanike jaoks.

Paekivikillustikku kasutati eelmisel aastal Eesti ehituses enam kui 5,5 miljonit tonni. See on suur maht, sealjuures pea kogu Harjumaa ja suur osa Eestimaa killustikust tuleb kolmest Tallinna piirkonna kaevandusest (kokku ligi kolm miljonit tonni). Oma olulised kaevandused on mitmetes maakondades – näiteks Kunda lähedalt varustatakse Virumaad, Pärnu lähedalt Lääne-Eestit jne. Kokku on vaid 8–9 olulist kaevandust, mis kogu Eestit paekiviga varustavad (võimalust mööda kasutatakse ka kruusa). Harjumaa kaevandused aga hakkavad juba ammenduma – kodumaise killustiku kaevandamiskõlbulik toore hakkab lõppema.

Kas võiks midagi killustiku asemele pakkuda?

Näiteks on välja pakutud põlevkivituhka („tuhamägedest” leitav materjal on ebakvaliteetne), põlevkivi aherainet (sellel materjalil on oma kasutusala täiesti olemas, kuid see on piiratud – üldjuhul ei sobi betooni ja teekatete valmistamiseks; lisaks seab oma piirangud kõrge transpordihind, sest materjali toodetakse ainult ühes piirkonnas), ka vanade betoonkonstruktsioonide purustamist (nende tootmismaht on Eesti vajadusega võrreldes väga väike, toormest sõltuvalt kvaliteet kõikuv).
Reaalselt saab praegu rääkida Soomest, Rootsist ja mujalt imporditavast graniitkillustikust, see on aga väga kallis – hinnaerinevus võrreldes paekivikillustikuga umbes kolm korda. Ligikaudsel hinnangul vajame Tartu maantee ehituseks umbes Eesti aastatoodangu mahus killustikku – paekivi kasutamise korral maksaks see umbes 0,5 miljardit krooni, graniiti kasutades umbes 1,5 miljardit krooni. Aga veelgi olulisem on see, et meile vajalikke miljoneid tonne pole ka väljastpoolt Eestit kiiresti kusagilt võtta – keskkonnanõudmised ja ‑piirangud on olemas ka Soomes, Rootsis või kustahes mujal.

Ette on heidetud killustiku eksporti, kuid sellised märkused on alusetud – ehituskillustikku pole Eestist välja viidud. Eksporditakse tehnoloogilist lubjakivi, mida ehituses otseselt ei kasutata.

Lahenduste leidmiseks vajame asjalikku arutelu

Selge on see, et tootmine mõjutab keskkonda. Pole mõtet rääkida mõjude elimineerimisest, siis peaks põllumajanduse, tööstuse ja üldse kogu seadmetega seonduva tegevuse keelustama. Kuid sarnaselt graniidiga on paekivi võimalik kaevandada ilma oluliselt keskkonda mõjutamata ja pärast kaevandamist on maa-ala võimalik ümber kujundada kohalikku keskkonda sobival kujul. Just selle viimase tulemuse nimel tuleb aga enne hoolikalt selgeks teha, millise mõju kaevandamine kaasa toob, mõju hindamine vajab pikka ajavahemikku. Erapooletu hinnangu riigi vajadustest lähtuvalt saavad anda ainult spetsialistidest keskkonnauurijad.

Ehitusmaavarade nappuse küsimuste tõstatasime esimest korda 8. mail 2002. aastal Maa-ametisse kutsutud ümarlaual. Teema on olnud aktuaalne ja teravneb iga aastaga. Loodame, et lõpuks jõutakse ka reaalsete lahendusteni. Ning enne, kui kriis killustikuturul saab riigile oluliste objektide ehituse pidurdajaks.

Kokkuvõtteks, kui meie käest küsitakse argumenteeritud põhjendust killustikuvajaduse kohta, siis me anname selle. Ja oma kritiseerijatelt ootame asjalikke selgitusi, mitte teadmata mõõtmete ja omadustega kividega pommitamist. Killustikku on vaja ehitamiseks, mitte üksteise loopimiseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)