Parkimismäng

Ma sõidan ka autoga. Iga päev. Kesklinna tööle. Ja pargin seal, kus ei tohi. Täiesti teadlikult. Täitsa kole, eks ole.

Vahel ma tunnen ennast mängurina. Mäng koosneb kahest osast. Esimeses osas ma otsin Kuressaare linna keskpaigas asuvates tasuta parklates kohti, sest ma tõesti mõtlen, et läheb kulukaks, kui iga päev raha eest parkida. Selles mänguosas ma kaotan enamasti, kuna pole lihtsalt kohta. Ja ma pean jällegi keerama oma salajasse kohta, kus tegelikult ei tohi olla. Puht liikluskorralduslikkus mõttes.

Teine osa kestab terve päeva, seal ma mõtlen, et ei tea, kas ma täna saan trahvi vales kohas parkimise eest. Sellest mängust ma olen kaotajana väljunud vaid ühe korra. Hea tulemus minu arust. Igavaks muutub.

Kord ütles üks linnaisa mulle, et inimesed peaksid oma autod jätma kesklinnast välja või siis tasuta parklatesse. Siinkohal ma küsiks vastu: „Kus on Kuressaare keskusest väljas parkimisalad? Või miks siis, kui meil on nii palju tasuta parkimiskohti, pargivad autod Uue tn parklas suisa taksopeatuses?”

Ma saan sellest suurepäraselt aru, et meie seadusandlus ei luba teha politseinikul trahvi autole, kes valesti pargib, vaid ikka autojuhile, kes teolt tabatakse. Siililegi selge, et korravalvuritel pole aega iga auto juures passida ja nina nokkida, oodates kuni patustaja kohale ilmub ja siis esialgu kuulda vabandust stiilis „Ma ainult korraks, vanaema on suremas, käisin apteegist rohtu ostmas, kiire oli!”.

See, et valesti ja lubamatult pargitakse, on tegelikult ma ei teagi kelle viga. Ikka on asi pigem meis endis. Ehk me peaksime kõik midagi ette võtma, et seda leevendada: mina enam ei pargi valesti, linn teeb natuke korrastustööd oma liikluskorralduses ja politsei püüab ikkagi mõne valesti parkiva kurikaela kätte saada. Tasapisi. Nii ehk jõuame ka kuhugi.

Üks kodanik hakkas sellega tegelikult juba pihta. See, kellele ma vahele jäin. Ta oli mulle kojamehe alla jätnud sedeli: „Kas sa liiklusmärke ei tunne?”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)