Vändates koju – Paddy surm

Vändates koju – Paddy surm

 

Mo Belgia õhtu lõppes päris mitme erineva kohaliku õlle degusteerimisega kämpingu basseini ääres. Kui ma ühel hetkel otsustasin, et rohkem ei viitsi juua, tuli kämpingu perenaine välja mõttega, et ta võiks mulle veel ühe õlle välja teha. Millest ma otse loomulikult ei keeldunud ning millele järgnes mõni veel.

Õhtu oli ilus ning nii ma vajusingi lahedasse ränduriuima, misjärel ma üle pika aja rahulikult telki unele kobisin. Järgmiseks päevaks oli plaanitud vaid paarkümmend kilomeetrit, et jõuda Luksemburgi, kus paistab päike ning elavad ilusad inimesed.

Niisiis lubasin endale hommikul pikemat unelemist ja ärkasin alles kella kaheksa ajal, kui päike telgi juba üpris saunaks keevitanud oli. Hea on olla laisk ja uimane ning mitte kiirustada. Pealegi oli eelmisel õhtul kämpingu perenaine mulle üpris detailsed juhised andnud, kuidas Luksemburgi jõuda, nii et sel hommikul polnud mul muust mõelda, kui ees ootavast kohtumisest Luksis elava sõbrantsiga.

Sel hommikul oli eriliselt lahe sõita. Võibolla sellepärast, et ajus kolises teadmine, et sõit ei ole ülearu pikk, aga võibolla ka sellepärast, et ilm oli lihtsalt liiga ilus, et tõsi olla ning tee kulges uskumatult, tõusudeta vaikses liikluses.

Sa saad aru, et oled Luksemburgis, kui rohtukasvanud jalgrattatee muutub ühel hetkel piinlikult siledaks ning maantee ilusaks nagu liiklusõpikus, kus jooned on säravad ja sirged ning liiklusmärgid justkui eile poest ostetud.
Millegipärast ma arvasin, et Luksemburg on miski linnriik ja et kui juba kohale jõuad, siis oledki mingis väikses linnakeses, kus tasub vaid natuke valjemini oma sõbra nime hüüda, kui ta juba pistabki pea aknast välja ja lehvitab tervituseks.

Päris nii see siiski pole.

Linnamüüride asemel võtsid mind esialgu vastu hoopis karjamaad, metsatukad, põõsad-puud teede ääres. Selline ilus ja rahulik maakoht nagu Eestis. Eriti võrreldes Iirimaaga, kus puud-põõsad-karjamaad … ah, mai viitsi.

Igatahes tundus Luksemburg toreda kohana.

Oli muidugi tore, et eeslinna jõudes suunasid viidad jalgratturi sõiduteelt kõnniteele märgistatud eraldi rajale, kuid ka siin oli jalgrattateid planeerides tehtud samu vigu, mis mujalgi. Päris huvitav on jalgrattaga igal ristmikul kõigepealt kõnnitee äärekividest alla sõita ja siis uuesti kõnniteele hüpata. Nagu jalgratas oleks miski hüppurliikur. Jah, 45-kraadine äärekivi nurk on kahtlemata parem kui 90-kraadine, kuid rehvidele mõeldes tuleb ka sealt üle sõites pisar silma.

Otse loomulikult ei olnud mul Luksemburgi südalinna jõudes aimugi, kas ma olen südalinnas või kus ma üldse olen. Selleks puhuks on head inimesed rajanud turistidele infoputkad, kuhu viidad tee ääres ka näitavad. Nii ma jõudsingi vanalinnast raudteejaama. Nüüd ma muidugi tean, et ka vanalinnas on infoputka, aga tühja sellest.

Palju kurvem oli see, et linnas olid mitme koha peal käimas teetööd ja nii kadus mul ekseldamise pärast korra siht silme eest. Loll pisiasi, millega arvestada ei oska.

No ma leidsin ta lõpuks üles ja oli kõige toredam taaskohtumine.
Mis me siis tegime, seda ma ei ütle. Või noh, mis seal ikka …, käisime pargis õlut joomas. Luksemburgi õlu on täitsa normaalne. Eriti võrreldes Iiri õlledega.

Kuna Luksemburg on teatavasti üpris rahulik koht, siis ei tekkinud mul hetkekski kahtlust, et Paddy ei võiks ööd veeta maja kõrval jalgratastele mõeldud hoidja küljes seistes. Pealegi, mõtlesin ma, et tal on seal palju lõbusam teiste ratastega jutustada, kui oleks olnud keldris üksi konutada.
Järgmine hommik saabus kuskil pärastlõunal. Ega mul
Paddyga eriti asja polnud, sest sõita polnud lähemal ajal plaanis. Küll aga jäi rattaparkla tee äärde ja nii heitsin üle tee Paddy poole juba harjumuseks saanud tere-hommikust-pilgu. Noh nii, et kuidas läheb, kallis sõber.
Ei tundunud, et tal just kõige paremini oleks läinud.
Paddy oli natuke õnnetu olemisega, nagu kuri tuul oleks vaesekese pikali puhunud. Aga oota! Kuidas see võimalik on, kui ta on rattahoidlas resti vahel kinni?

Lähedale jõudes avanes mo silmadele jõletult kohutav vaatepilt. Vaene Paddy hõljus väärakalt viltusena maa ja taeva vahel. Kõigi loodusseaduste järgi pidanuks ta asfaldil pikali olema vöi siis resti vahel püsti seisma. Aga mitte niimoodi!
Nagu lahingus viga saanud kangelaslik sõjaratsu ägises ja vaatas õnnetute silmadega mulle otsa.

Lähemal vaatlusel sai selgeks, et Paddy kallal on kohutav kuritöö toime saadetud. Kellegi pahatahtlik käsi, jalg, kogu kere või suisa automobiiliromu oli otsustanud rattahoidla võre vahel kindlalt seisnud jalgratta maha väänata, murdes nii Paddy mõlemad rattad. Ühe, mis oli võre vahel kinni ja teise, mis selle pahatahtliku käe, jala, kogu kere või suisa automobiiliromu meelevalda jäi. Rehvid olid kaheksaks ning kodarad tolgendasid nagu soolikad.
Mõrtsukad.
Mõrtsukad.
Mõrtsukad.
Tegelikult ei toimunud tänaval ahastavat karjet. Mõnes mõttes võtsin ma asja üsna kergelt. Jah, asi oli vastik ja masendav, kuid samas olin ma juba kolm nädalat sõidus olnud ning suurema osa sellest ajast suht vatti saanud. Nii et mõnes mõttes tuli väike kergendus peale, et nüüd ma tõesti ei pea enam edasi sõitma.

Viisime Paddy rahva silme alt ära keldrisse.

Igatahes lugu sellest, et juba esimesel ööl Luksemburgis mo jalgrattast üle sõideti ning ta haavatult tänavale vedelema jäeti, tundus kohalikele üpris uskumatuna. Luksemburg on ju nii rahulik linn. Keegi pakkus, et tegemist oli viimase paarikümne aasta suurima kuritööga pärast seda, kui ühel vanatädil aiapäkapikk ära varastati.

Tegelikult sündis mo peas üsna kiiresti hoopis teine mõte ning ma olin valmist Paddyst loobuma kiirema ja vihasema kaherattalise vastu. Õnneks ei lubanud sellel sündida mo kallis võõrustaja, tänu kelle meeldetuletustele tegin Paddyle elustamiskuuri. Kaks uut rehvi maksid ligi 60 euri ning nii saigi vana rändur endale uued jalad.

Suurest rõõmust kinkisin Paddy oma sõbrantsile ning hakkasin kuulutustelehti noolima, et endale mootorratas istumise alla sebida. Sest, nagu teada, on mootorratas märkimisväärselt võimsam ja kiirem ning temaga on mäest üles silmnähtavalt lihtsam sõita. Mis tähendab, et ka koju jõuab niimoodi kiiremini.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)