Milleks naer ja milleks nutt?!

Milleks naer ja milleks nutt?!

 

Rõõm ja kurbus, nutt ja naer – need on tugevad tundeväljendused, mis on osa meie igapäevaelust. Inimeseks olemise üks suurimaid võlusid ja võimalusi on aga õigus alati neid mõlemaid teistega jagada!

Naeruga alustame varakult

Juba 5-ndal elunädalal hakkab väike beebi naeratama, rõõmustades seeläbi kõiki lähikondlasi. Ja vastunaeratust saades rõõmustab loomulikult beebigi. Umbes 4 kuu vanuselt vastab ta rahuloleva naeruga teatud füüsilistele ärritustele, nagu kõditamine ja musitamine. 5-ndal elukuul on lapsuke aga täiesti „sihikindlalt“ suuteline naeratama nägudele, kelle ta enda jaoks tuttavate kategooriasse liigitab.

Psühholoogid arvavad, et väikelapsed naeratavad vaid juhuslikult, kuid kuna last ümbritsev keskkond reageerib lapse naeratusele positiivselt ja lapsed teadagi õpivad väga kiiresti, siis väidetavalt omandavad nad naeratusekunsti seetõttu, et saavutada kergemini oma vajaduste rahuldamine või eesmärgi saavutamine.

Lapsevanemana või õpetajana/kasvatajana tõenäoliselt suudab igaüks meist meenutada, kuidas ka kõige suurema algustähega Toots pättust tehes pärast alandlikku otsavaatamist meid eneselegi märkamatult esmalt leebuma ja seejärel sõbralikult naeratama pani.

Naeratusel on siis, kui vestlus või suhe juba paremini sujub, täita tähtsaid funktsioone, mis nii omavahelist kommunikatsiooni, suhet kui kooselu tugevasti mõjutavad. Südamliku naeratuse või naeru abil saab konflikte lahendada, meeleolulangust vähendada ja rasketes olukordades pingeid maandada.

Samaaegselt on naermisel positiivne mõju ka naerutekitajale endale, sest see peletab pingeid ja kramplikke olukordi. Teisalt ergutab naer meie vereringet, äratades sellega meis uut eluvaimu.

Naer teeb head

Naer ja südamlik naeratus vabastavad meid pingetest ja viivad eemale kurvad mõtted. See lõdvestab meid nii füüsiliselt, vaimselt kui psüühiliselt. Meie hingamine muutub sügavamaks ja vereringe aktiveerub. Psüühiliselt haiged inimesed naeravad vähe ja neid on palju raskem rõõmsaks muuta kui terveid.

Naer ei tähenda alati rõõmu ja rahulolu

Kibestumine – näiliselt lootusetutes olukordades naerame me vahel kibedalt, selline naer aga ei lõdvesta meie pingeid.

Kahjurõõm – selle jaoks, keda on tabanud ebaõnn, võib teiste ülekohtune naer olla väga haavav ja panna teda tundma end veelgi halvemini. Siinkohal aitab vanasõna, „kes viimasena naerab, naerab paremini“, meeles pidada, et elus tuleb ette olukordi, kus kõigil asjaosalistel sugugi ei ole põhjust naermiseks.

Muigamine – selline naer sisaldab palju vaenulikkust, mille eesmärgiks on kellegi või millegi üle muiates või teist inimest naeruvääristades teda sihikindlalt alavääristada ja alandada. See häbistab ja kompromiteerib ning muudab teise inimese sageli tegutsemisvõimetuks.

Keep smiling“ – naermine ja naeratamine on vaid mask. Mõned armastavad seda kasutada, et teatud eesmärke saavutada või teatud momendil oma ebakindlusest jagu saada. Naeratus sellistel ajenditel on äratuntav, kuna sageli on see vaid ebaloomulik suukõverdus ilma ehtsa rõõmu ja sädeluseta.

Veenva naeratuse tunnuseks on see, et naeravad nii hing, süda, huuled kui ka silmad. Naeratus on võimsaim relv!

Nutt on tugev tundeväljendus

Nutt aitab vabaneda rõhuvatest tunnetest ja vaevavatest pingetest. Kuna pisarad on pingemaandamise viis, siis ei tohiks nutmist kunagi keelata. Nutmise ajal uhutakse koos pisaratega organismist välja ka stressihormoonid.

Nutt psüühilise ärrituse tõttu on organismi lõdvestumisreaktsioon ning nutmise abil maandatakse selline sisemine pinge, mis emotsionaalse koormuse korral on kuhjunud. See protsess toimib kui valuvaigisti tänu meie organismis olevatele endofriinidele, mis meie meeleolu suudavad mõjutada.

Teisalt sisaldavad pisarad ka prolaktiini, mis eritub nii stressi kui ka ülekoormuse korral, mistõttu tajutaksegi nutmist alati vabastavana ja kergendavana. Vastavalt tunnete intensiivsusele võib nutmisega kaasneda ka tasane ohkamine, vali nuuksumine või karjumine.

Nutmine ei ole kaasasündinud. Vastsündinud beebi karjub kokkupressitud silmadega, kuid ta ei nuta. Esimesed pisarad tekivad lapsel alles kuuendal elunädalal.

Sagedast nutmist tuleks mõista püüda aga väiksemate laste puhul, kes veel ei oska oma emotsioonidest märku anda ega sõnadega abi paluda.

Millal nutta?

Kalduvus või võime nutta on igal inimesel välja kujunenud erineva tugevusega. On selliseid, kes peaaegu iga väiksemagi asja peale nutma puhkevad. Mõned inimesed ei ole suutelised nutma aga isegi siis, kui valu on tõeliselt suur ning nad ise tegelikult nutta tahaksid.

Selle põhjus peitub sageli selles, et üldiselt peetakse nutmist nõrkuse väljenduseks. Eriti puudutab see meessugu, kuna tavaliselt väljendavad nad seda, mida teevad, mitte seda, mida nad tunnevad. Neil ei ole kerge küsida abi, sest juba maast madalast toimib meil juurdunud stereotüüpne ja sotsiaalne ootus „mehed ei nuta“.

Ühiskond aktsepteerib küll näiteks mehe pisaraid lähedase kaotuse korral, kuid tema vajadus nutta võib ilmneda ka teiste eluraskuste või murede korral. Ka mehe jaoks on nutmine paranemisprotsessi vajalik ja kasulik osa.

Kui keegi nutab mure või kurbuse pärast, siis vajab ta abi emotsionaalse tähelepanu või osavõtlikkuse näol. Troosti teda ja näita, et mõistad teda ning hoolid temast, ka siis kui ise oled võib olla arvamusel, et põhjus nutmiseks tegelikult ei olegi nii sügav.

Sageli mõtleb potentsiaalne toetaja:

Kas ma sobin aitama ja toetama?

Võib olla peaks seda tegema mõni teine, kellel on selle inimesega lähedasemad suhted?

Äkki inimene murdub, kui ma pärin tema tunnete ja olukorra kohta?

Kuid kes tunneb, et ta võib end usaldada, ja abi, mida ta suudab osutada, on hea ja vajalik – siis on see täiesti piisav põhjus, et mitte eemale tõmbuda.

Kui saad nutvat inimest abistada, siis:

käitu rahulikult – rahulikkus „nakkab“, see loob teadmise, et olukord on kontrolli all;

kuula ära – see on hingelise toetuse pakkumisel kõige tähtsam;

vali sõnu – toetajal tuleb olla tähelepanelik oma väljenduses, mida ja kuidas öelda;

puuduta – füüsiline lähedus (näiteks kallistamine) annab vahetu turvalisusetunde ning aitab alateadlikult kaitsta psüühiliste traumade korral;

lase rääkida end tühjaks – rääkimine on niisama oluline kui kuulamine – kui juhtub, et täiskasvanu ei suuda kriisiolukorras orienteeruda, siis aitab tunnetest rääkimine tal toimuvast paremini aru saada ja toob nähtavale ka tema vastuoluliste tunnete põhjused;

paku praktilist abi – püüa välja uurida, kuidas saad kõige enam kriisisolijat aidata tema igapäevastes toimetustes (näiteks lõunasöök, muru niitmine, pesu pesemine, laste kooli saatmine jne);

julgusta kasutama professionaali abi – kui näed, et abivajaja ei tule sinu toel enam toime oma emotsionaalsete reageeringutega.

Pea meeles – sõpru tuntakse hädas!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)