Salmelaste Batsheba Hiiumaal (1)

Ja juhtus nii, et mulle helistas üks Maire Salme külast Saaremaalt ja palus tulla laupäeval, 28. juulil Soera talumuuseumi – salmelastel on seal koorikontsert, mille vahetekstidena on kasutatud minu luulet, ja millele järgneb Aino Kalda näidendi „Batsheba Saaremaal” (van. kirjaviis) etendus sama küla näiteseltskonna esituses. (Hiiu Leht teatas ka oma rubriigis „Kuhu minna”, et Soeras tuleb „Batseeba Saaremaal”, ilmselt telefoni teel antud, ja kes neid Aino Kalda teoseid või siis piiblinimesid kirjapiltis ikka mäletab …)

 Intriig oli loodud. Isegi kaks. Uudishimu üles köetud: kas originaal-Kallas või paroodia? Tuli minna. Kuigi suhtun isetegevuslikku teatritegemisse – välja arvatud lastetrupid – pisut skeptiliselt. Aga, arvestades minu tervist, on mul ju alati võimalus poole pealt ära tulla. Pealegi garanteeriti transport.
Määratud tunnil oli autokene mul treppis.

Kontserdi algus viibis, sest Heiki Nabi ja teised maadlejad näidis-maadlesid. Taluõuel mattidel. Mis oli ka muidugi huvitav.
Kontsert oli armas: viisteistkümmend noorikut, dirigent, klaverisaatja ja vahetekstide-ütleja – kõik rahvarõivil. Hääled kõlasid kenasti kokku, Reet Sillavee – kirjandusõpetaja Rita Ilvese, asjatundliku luuleteatri-juhendaja õpilane Saaremaa Ühisgümnaasiumist – esitas „Leinaliblikat” jt. mo luuletusi lihtsalt ja diskreetselt, puäntide ees kenasid pause pidades.

Jäin täitsa rahule. Kava oli hää, eriti meeldis Miina Härma laul. Ja laulunaiste ilmed – polnud see niisama-mahalaulmine ühti. Veidi vallatustki. Ja (minule) paraja pikkusega.

Vaheajal küsisin Mairelt, kas tegu on paroodiaga. Küsimus lõbustas teda. Kaua kestab? 40 minutit … Aga minu pikim väljasööst kodust on senini piirdunud – väljumisest sisenemiseni – kahe tunniga, sealjuures vaheldumisi istudes, seistes, käies, lamades … Sestap pole igiammu teatrisse või kontserdile saanud. Minu esimene tund oligi juba täis. Istuda polnud vahepeal saanud, lamamisest rääkimata.

Etendus algas. Vana talumaja rehe all. Pääsukesed viditasid edasi-tagasi lennates: neil parte külges pesad. Rahvast murdu, s.t. kõik kohad täis, rohkem poleks mahtunud.

Ja nüüd ei tule kiidulaul. Nii tõesti oli. Autentne ruum XIX sajandist mängis muidugi kaasa. AGA: näitlejate eest ruum ei mängi. Ausalt, see Batseeba tuli meile väikesest Salme külast, olles täiesti professionaalne nii lavastuslikult kui näitlejate mängu poolest. Eriti kui arvestada, et publikuni oli neil 1. reast viimaseni vaid kolm kuni kuus meetrit. Mitte ühtegi tühja silmavaadet, mitte mingit flirti vaatajaga, mitte ainsatki täitmata pausi. Ja seda näiendis, mis koosneb peaaegu kogu ulatuses vaid dialoogist!

Minu tool (see kõige kõrgem, mis talus leidus) oli pandud sellisesse kohta, et oleksin saanud läbi rehealuse teise ukse vaikselt varjudes põgeneda, kui täitsa läbi olen. Aga seda mõtetki ei tulnud mulle pähe – nii köitev oli Marika Paasi, Piia Mägi ja Raimo Elliku mäng. Mis mäng – elu!
Publik oli lummuses. Lõpu-aplaus ei tahtnud alata, mis on omakorda üks kordaminekunäitajaid.

Pärast etendust küsisin Mairelt, kes oli mulle ju oma kutsega kui kingituse teinud, et kes selle tüki nii võimsalt lavastas. „Mina,” vastas ta häbelikult, „eks ruum mänginud kaasa …” Aga ruum ei pane näitlejaid mängima.
Järgmisel päeval, kui olin oma valud valutanud, sain teada ka Maire täisnime: see on Maire Sillavee. Teadustaja Reet on tema tütar. Geenid, geenid …

Järgmisel päeval jutustasin telefonis ka Kaarin Raidile lavastusest, eriti sellest kohast, kus lavastaja oli dialoogiga sünkroonis pannud ämma ketrama ja minia kraasima, ütles Kaarin: „Mul tulid praegu seda kujutledeski judinad peale …”

Niipalju siis saarlaste – täpsemalt, salmelaste – Batshebast Hiiumaal.
Tänuga elamuse eest
Ave

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)