Vändates koju – Ufo toimikud

Vändates koju – Ufo toimikud

 

Kolmeteistkümnes lugu, kus sebitakse endale tsikkel, pannakse sellega külg maha, õpitakse uuesti sõitma ning alustatakse oma elu seni pikimat motomatka kodu poole, olles üle paari nädala jälle teel.

Kuna ma pole varem välismaalt ühtegi sõidukit ostnud, otsustasin esialgu, et lendan lennukiga koju ja ostan Eestist mõne kasutatud tsikli. Samal ajal juhtuski müügis olema paar sellist ratast, mis mo meele järele olid, neist üks just selline nagu vaja.

Helistasin tüübile ja selgus, et ratas oligi veel müüa. Veidraks läks lugu siis, kui ma üritasin tüübiga kokku leppida, et ta ratast enam müügis ei hoiaks, sest et ma nädala pärast koju tuleks ja asja ära ostaks. Ma pole ammu kohanud tüüpi, kes tahab asja ära müüa, aga ei taha seda kohe üldse teha. Kõigepealt ei viitsinud ta ratta ajaloost midagi rääkida ning lõpuks ei olnud ta nõus ratast mulle nädala pärast müüma, sest äkki keegi tahab nädala jooksul seda ära osta. Kõlab naljakalt, aga tõesti, ma ei saanud ka aru, mis tema probleem oli.

Mis seal ikka.

Mootorratta ostmine Luksemburgis algas mugavalt internetis kuulutustelehtede lappamisega. Minu suureks rõõmuks selgus, et siin olid samad rattad mõnevõrra odavama hinnaga saadaval ning mul oli suisa hea meel, et eestlasest müüja selline tropp oli ja enda ratast ära anda ei tahtnud.

Kuna ma prantsuse keelt taaskord ei osanud, oskasin kuulutustest välja lugeda vaid ratta nime, vanust ja välimust pildi järgi. Taas tuli appi paluda sõber, kes oli nõus müüjatega telefonitsi suhtlema.

Ma ei tea, mis issanda päike sel ajal mo peale paistis, kuid kohe esimesena ette jäänud ratas, mis mulle kõige rohkem meeldis, oligi veel saadaval ning selle müüja rääkis väga hästi inglise keelt. Juba järgmisel õhtul saabus müüja tsikliga meie ukse taha, et seda näidata.

Tsiklit müüs tüüp nimega Christian, kes osutus vägagi normaalseks tüübiks. Et ma mingi masinate asjatundja pole, olin pelgalt ratta välimusest vaimustunud ning kohe nõus ratast ära ostma. Siis pakkus
Christian, et ma võin ka proovisõidu linna vahel teha, kui tahan. Ma polnud selles väga kindel, sest viimane tsiklisõit jäi umbes aasta taha.

Ja mitte asjata ei tekkinud minus see kõhklus. Sest kui ma siiski ratta selga ronisin ja otsustasin väikese tiiru teha, ilmus ootamatult ühe linnaliinibussi tagant tormakas autojuht, kes mo täiesti ära ehmatas ning kelle auto ees ma kohe sealsamas, olles liikunud vaevalt kaks meetrit oma tulevase ratta seljas, tsikliga külje maha panin.

Oi, kui piinlik.

Ehmunud Christian tormas ratast tõstma ja paitama ning mina jäin viimaste aegade suurimas hämmingus kohmetunult kõrvale passima. Raisk, see oli tõesti üks väga piinlik hetk. Siiani on mark sellele mõeldes.
Õnneks ei tehtud asjast suurt probleemi, sest ma olin nagunii otsustanud selle ratta ära osta. Nüüd olid tal karteril ka väikesed minu tehtud kriimud peal.

Edasi käisid asjad mo jaoks üllatavalt kiiresti. Maksin sealsamas tsikli ettemaksu, tegime ostu-müügi lepingu ning järgmisel hommikul tuli ta mulle tsikliga järgi ja läksime Luksemburgi autoregistrisse pabereid ümber vormistama ning transiitnumbrit hankima, et ma sellega koju sõita saaks.
Ehkki kogu asjaajamise peale kulus meil umbes 70 kilomeetrit sõitu ühest asutusest teise ja vahepeal tagasi, saime kõik asjad aetud umbes kolme tunniga. See oli uskumatu, sest minu pilgu järgi kulub välismaal isegi saia ostmisele hullult kaua aega.

Äge värk.

Kõik klappis. Kuna ma sain Luksist ratta märkimisväärselt odavamalt, kui oleks saanud Eestist samaväärse, jäi mul täpselt nii palju raha üle, et osta endale talutav varustus.

Ausalt, ikka päris imelik oli pärast kolme nädalat ainult jalgratta seljas istumist üle minna tsiklile. Tunnetus oli esialgu täiesti paigast ära ning nii oleks suisa ohtlik liigelda olnud. Niisiis võtsin paar päeva, et ühes pooltühjas linnaäärses parklas ARK-i tsiklisõidu eksamilt tuttavaid harjutusi teha.

Nüüd ma võisin oma kojutulekut jätkata. Selleks ajaks oli minu Iirimaalt lahkumisest möödas täpselt kuu aega ja nii ühel pühapäeva pärastlõunal asusin jälle teele. Saksamaa poole, et sõita sealt Poola jne.

Saanud aru, et mo uus ratas teeb väga ägedat spetsiifiliselt ulmelist häält, otsustasin sõidu ajal ratta ümber nimetada Ufoks.

Ufo oli juba algusest peale väga tubli. Mida ei saa aga minu kohta öelda. Istudes jalgrattalt ümber mootorrattale, muutub kogu liiklusperspektiiv äraütlemata teistsuguseks. Nüüd peab tegutsema kiirelt, olema tähelepanelikum, lugema viitasid, jälgima ette, taha ja üles-alla ning igale poole mujale.

Lisaks moondunud arusaamale liiklusest sai segavaks faktoriks asjaolu, et ega ma päris täpselt ei teadnud, kuhu ma minema pean. Mis suunas.
Umbes kaks tundi pärast starti saabus Luksist sõnum: kui ma mõne vihmapilve peale satun, siis peida end ära, sest seal hakkas viimaste aegade vihasem torm, mis tõi endaga vett, vilet ja rahet. Ja nagu tellimise peale tõmbus taevas Frankfurdi lähedal tumedaks, mustaks ning taevast hakkas ämbrite viisi vett kallama.

Lisaks sellele, et ma võtsin mingil kiirteel vale suuna ja olin omadega täiesti eksinud, kartes päriselt mõnda suurlinna kaudses tähenduses ära uppuda, olin ma sel teel ka sõna otseses mõttes uppumas vihmavee lainetesse. Nendesse, mis tulid ülevalt pilvedest, kui ka nendesse, mis ees sõitvate ja mööduvate veokite rataste alt mind järjest kastsid.

No hakkab pihta! Tasub mul mingi sõit ette võtta, kui juba hakkab sadama.
Kui mul õnnestus kiirtee pealt maha keerata ning leida üks vaiksem ja väiksem tee ja küla, mis ka minu kaardil märgitud, oli möödas juba päris palju aega. Distants, mis muidu võtaks kaks tundi, oli minult röövinud peaaegu neli. Mõtlesin korra, et sama hästi võiks jalgrattaga sõita.

Kui ma ühel järjekordsel lollakal ristmikul tee äärde seisma jäin, et uurida, kus, kurat, ma olen ja kuhu neetud kohta ma edasi pean sõitma, peatus mo kõrval miski auto, milles istuvad lahked sakslased juba eemalt olid lugenud paanikat mo silmadest. Nii sain tänu nendele lõpuks õigele teele ning olin valmis sõitma edasi läbi Saksamaa, suunaks Dresden.

Umbes kella kuueks õhtul oli mo kett sõitmisest maas. Minu, mitte Ufo kett. Kahjuks tundus mulle, et mootorrattaga ööseks metsa jääda oleks märkimisväärselt keerulisem, kui rattaga varemasti. Kasvõi juba sellepärast, et tsiklit iga põõsa taha, inimeste silme alt eemale nagu jalgratast ei vea. Niisiis hoidsin silmad lahti igasuguse muud sorti öömaja suhtes.

Naljakal kombel mõtlesin, et mõni kämpa vöiks ette jääda. Naljakal sellepärast, et ma polnud seni Saksamaal ühtegi kämpingut kohanud. Normandias kasvas neid nagu seeni pärast vihma heal seeneaastal, kuid Saksas polnud ühtegi.

Teine asi, mis selle juures oli naljakas, oli see, et kaks minutit pärast seda mõtet sõitsin mööda sildist, mis viitas tee ääres asuvale kämpingule. Ja kolmas asi, mis oli veel iseäranis naljakas, oli see, et mul oli sularaha kaasas täpselt nii palju, et maksta kämpas telgikoha ja ühe dušikorra eest.

Pealegi tundus, et tormiilm oli teises suunas läinud ning ees ootas tuuline, aga selge ja soe öö. Istusin kämpas telgi ääres olevale pingile, jõin Luksist toodud eau de vie’d ning jutustasin mo kõrval telkiva saksa tüübiga maailmast.

Elu oli jälle ilus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 182 korda, sh täna 1)