Meenutagem unustatud vana

Meenutagem unustatud vana

 

Viimasel ajal on kõigis meediakanaleis lahti läinud arutlemine liikluse üle. Olukord on ju tõepoolest halb. Sel puhul tuleb paratamatult meelde üldtuntud ütlus: kala hakkab mädanema peast.

On palju korratud ja kindlasti ka tõsi, et asi saab paraneda ainult sõidukijuhtide suhtumise muutumisest. Viimast mõjutab oluliselt ajakirjandus. Võime tõdeda, et ajakirjandus on probleemi tõsiselt käsile võtnud. Kirjutatakse-räägitakse palju ja üldjuhul asjalikult. Välja on tuldud arvutul hulgal ettepanekutega.

Sellest kõigest pole ometi olulist tulu, kui ei muutu hoiakud kõrgemais võimuešelonides. Kui seal valitseb iidsest Rooma ajast tuntud põhimõte, et Jupiter võib endale rohkem lubada kui härg, siis paraku ei taha see „härgki“ Jupiterist kehvem olla. Ja ei näe ma „Jupiteril“ olevat moraalset õigust „härjale“ rangemaid nõudmisi esitada kui iseendale.

Peaminister Ansip teeb jalgrattal kaitsekiivrita kiiruskatset, ise mõeldes, et ma sõidan korralikult ja ettevaatlikult, mul pole seda vaja. Parteijuhist tipp-poliitikud Marrandi ja Savisaar näevad, et ees on tee tühi ja vajutavad gaasi põhja – ega ma ju kedagi alla aja, pealegi mul tähtsad asjad tegemisel! Miks üks lihtsurelik ei või siis samuti mõelda? Kuni ükskord ongi see mitmetuhandes avarii jälle aset leidnud.

Viimatised fopaad on vastutustundetuse üksikjuhtumid. Aga kui vastutustundetult käitub terve Riigikogu? Eks olnud ju vastutustundetu hääletada maha kogu liiklusseadus, mis nägi ette nn. veapunktisüsteemi sisseseadmise, omamoodi nulltolerantsi, millest nüüd seaduserikkumiste suhtes valjul häälel räägitakse.

Võib-olla oli sellel seaduseelnõul mingeid puudusi, aga oli siis vaja laps ühes pesuveega välja visata! Küllap oli siin otsuse langetamisel kusagil tagaplaanil ka alateadlik (või koguni teadlik!) kartus: see võib ju minugi pihta käia. Kõnealune juhtum on Riigikogu eelmise koosseisu hinge peal. Võinuks ju praegune koosseis eelnõu ratsionaalse tuuma kiiresti uueks seaduseprojektiks ümber töötada ja vastu võtta.

Paraku käib aga lõputu vaidlus ja esialgu ei paista, et spetsialistide poolt pakutud tookordsete ettepanekute asemel midagi võrdväärset või efektiivsemat näha oleks.

Eelnev kaasus on kirja pandud oletamisi. Ent liikluseeskirjade rikkumise paturegistri salastamine, avalikkuse pilgu alt äraviimine sai ilmselgelt alguse “äraostmatu” ministrihärra Vaheri eksimuste rikkaliku loetelu üldkättesaadavaks tegemisest.

See on ka üks ilmekamaid juhtumeid, kus täie teadmisega rakendati põhimõtet: quod licet Iovi, non licet bovi. Ning mitte ainult ei rakendatud, vaid ka kaitsti, “põhjendati” täiesti avalikult ja häbenematult, vaid kohati kerge demagoogialooriga varjutatult.

Kas selle salastamise tõttu me polegi enam kuigivõrd kuulnud VIP-ide eksimustest liikluseeskirjade vastu? Ainult “paha poisi” Savisaare vahelejäämine pandi kähku suure kella külge. Ja ega see rahvaliitlane Marrandigi päris “õige” mees ole. Eks neil annab nüüd küsijate ees silmi peita.

Ju see nii on, kel veel vähegi au- ja häbitunnet, see ikka vähemalt lööb silmad maha. Niisuguseid huligaane, kes 200-ga kihutavad ja sellega ärplema tulevad, on esialgu õnneks veel vähe.

Seepärast tulekski eksijad avalikkuse ette tuua, paturegistrid võimalikult kättesaadavaks teha. Enam-vähem normaalset inimest mõjutab häbiposti panek rohkem kui mõnetuhandene rahatrahv, kui ta selle vaikselt-salaja ära saab maksta.

Kõrvaletõrjutud või unustatud vana võiks meenutada kaugemastki ajast. Oli meil niisugune institutsioon nagu ühiskondlik liiklusinspektor. Esialgu olid nende ettevõtmised vähe liga-loga, ajapikku kujunes välja asjalikult tegutsev organisatsioon vastutustundlikest entusiastidest. Nagu mõndagi muud tolleaegset, aeti seegi organisatsioon mõtlematult laiali.

Võib-olla oleks toonasestki unustatust midagi õppida? Igatahes ei teadnud sa kunagi, millisel teeristil nad sind ootavad. Ei või teada, kas tänases küüned-endapoole-ühiskonnas tasuta tegutsevaid entusiaste leiduks, aga mõelda ja proovida ju tasuks.

Niisiis, vahel võiks möödaniku unustatud või unarusse aetud tegutsemistestki kasu tulla – jalgratta uuesti leiutamise asemel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)