Fašismi taas võimuletulekust Euroopas

Fašismi taas võimuletulekust Euroopas

 

Nagu heal lapsel ikka, on ka natsionaalsotsialismil mitu nime. Mõned nimetavad seda paremäärmuslikuks ja ekstremistlikuks maailmavaateks, mõned eelistavad kasutada natsionaalsotsialismi sünonüümina fašismi või rõhutades natsionaalsotsialismi päritolu öelda selle kohta Saksa fašism, hitlerlik fašism või mõningal juhul isegi hitlerism.

Tänapäeval räägitakse natsionaalsotsialismist põhiliselt neonatsistliku skinheadluse all.

Samal ajal kui massimeedia vahendusel arutatakse, kas on ikka õige või vale teisaldada pronkskuju Tallinna kesklinnast ning vaieldakse, kas selline käitumine pole mitte fašistlik ja halb eeskuju kogu Euroopale, saavutavad pea üle kogu Euroopa valimistel häid tulemusi rahvuslikud parteid, kes lubavad valijatele lahendada ebaseaduslike immigrantide küsimused, rõhutavad Euroopa välismaalastevaba õigusriigi ideed, õhutavad rassivaenu, süüdistades kõikides sotsiaalmajanduslikes probleemides mustlasi, moslemeid, kaukaaslasi, mustanahalisi, kes nende meelest “oma räpasest olemusest ja laiskusest” hoolimata võtavad ära “päris
eurooplaste” töökohad.

Kas see mitte ei sarnane kaudselt Hitleri ideedele?

Hitler ju ka omal ajal leidis, et rahva säilitamise eesmärgil tasub “lahti saada” mustlastest, juutidest, homodest, puudega inimestest ja teistest aaria rassi mitte kuuluvatest indiviididest. Üks rahvas, üks riik ja üks juht – kas pole mitte üllas mõte?

Tänapäeva skinheadide tekkeloost

Paljud ei erista tänapäeval skinheade ja neonatse. Meie meelest on nad mõlemad paremäärmuslased, kuid olid ajad, mil neonatsistid olid fašismi kaasajastajad ja skinheadid mustanahalistega sõbrustavad ning Bob Marleyt jumaldavad tänavakaklejad.

Skinheadide liikumised tekkisid 1968.–1969. aastal Suurbritannias. Tänapäeva skinheadide tekkeloos võiks eristada vähemalt kaks lainet. Ja lainete skinnid erinevad teineteisest.

Samal ajal kui 1960-ndate lõpus võitlesid keskklassist pärit hipid kodanikuõiguste eest ning rassilise diskrimineerimise ja Vietnami sõja vastu, tekkis hipidele vastukaaluks uus noorte liikumine. Need olid esimese laine skinheadid. Nad olid pärit Briti töölisrajoonidest. Nad sallisid mustanahalisi, kuulasid Bob Marleyt ja ei pooldanud rassilist diskrimineerimist.

Ainukesed, keda nad ei sallinud, olid nn “pakid” ehk pakistanlased – esimese laine skinheadide meelest ei teinud nad tööd, vaid petsid inimesi turul äritsedes.

Teise laine skinheadid tekkisid 1970-ndate lõpus. Erinevalt esimestest ei olnud nad enam keskklassi esindajad. Nad olid depressiivsetest piirkondadest pärit töötud teismelised, kes ei näinud tulevikuperspektiive.
Esimese ja teise laine skinheadidel pole omavahel midagi ühist peale nimetuse ja jalanõude. Nende sotsiaalsed taustad olid erinevad – esimesed olid töölisklassi aristokraadid, teised aga madal töötute klass.

Skinheadid ja poliitilised intriigid

Skinheadlus ja neonatsism segunesid 80ndate alguses, kui riigid mängisid külma sõda, paljud ettevõtted suleti ja inimeste elukvaliteet langes veelgi. Alates ‘84. aastast hakati looma agressiivseid laule, milles väljendus kibestumus maailma poliitilise ja majandusliku korra vastu.

Paljud valitsused pöörasid valijate küsimuse “Kuhu lähevad meie maksud?” inimestele aru andmisel asemel enda kasuks ja küsisid hoopis valijatelt “Kes on süüdi kõikides muredes?”

80ndate alguses kasutasid neofašistlikud liikumised ära asjaolu, et skinheadlus oli noorte seas nii populaarne. Nad olid muutumas legendiks ja paljud noored tahtsid olla osa legendist. Hakati toetama noorte ühendusi ja organisatsioone, tehti tugevat ajupesu ja lõpuks jõuti selleni, mida me nimetame tänapäeval skinheadluseks: nad on tuntud neonatsistlike vaadete, agressiivsuse, sallimatuse, maskuliinsuse ja erilise stiili poolest.

Venemaa skinheadid

Teise maailmasõja ajal võitles kommunistlik Nõukogude Liit eesotsas Venemaaga fašistliku Saksamaa vastu. Kommunism võitis fašismi.
Tänapäeval, kui maailmas diskuteeritakse ajaloo üle ning bolševismi ja fašismi kuritegude võrdsustamist puudutavatel teemadel, on Venemaast saanud suurima skinheadide ja neonatsionalistide kogukonnaga riik maailmas. Kuidas on see võimalik, et riigis, mis võitis fašismi, on suurkujuks Adolf Hitler?

Vene teoreetikud toovad neonatsismi populaarsusele mitmeid põhjuseid. Vene skinheadide liikumise tekkimist ajendas Nõukogude Liidu lagunemine – majanduslik kriis ja poliitiline kaos. Noored uskusid üha vähem poliitikasse ja valitsusse: ebausk ja lootusetus on soodustanud äärmusvaadete levimist ning populariseerimist.

Teine tendents, mida toovad ühiskonnateadlased iseloomustades Vene neonatsismi levikut, puudutab skinheadide suhtumise muutumist võimu. Kui 90-ndate alguses pidasid skinheadid ennast võimuolevate partei paremäärmuslikuks opositsiooniks ning süüdistasid Jeltsinit selles, et tema võimuloleku ajal on Venemaa vallutatud juudi kapitali poolt ja koloniseeritud neegrite, asiaatide ja mitteslaavilike elementidega, siis Putini presidendiaja jooksul on skinheadid muutunud valitsusele lojaalseks.

Mõned nende liidrid on avaldanud arvamust, et Putin on õigel teel, kuid ta kõnnib seda teed liiga aeglaselt ja sõltub liiast juudi päritolu oligarhidest. Vene skinheadid toetasid Putini Tšetšeetia-operatsiooni ja muid sõjalisi tegevusi.

Viimastel andmetel oli Venemaal üle 50 000 skinheadi ja liikmeskond pidevalt täieneb.

Skinheadlus – huligaanne fašism?

Siiamaani on nö skinnide ühendused ja tegevused tundmatu nähtus. Nendest räägitakse ja kirjutatakse palju, kuid teatakse vähe. Paljud lahendamata rassistliku maiguga kuriteod kirjutakse skinheadide ühenduste arvele. Massimeedia vahendusel levitav müüt kurjadest ja jõhkratest skinheadidest on neile kuulsust toonud ja seda kindlasti mitte
asjata. Neid kardetakse.

Mõned äärmuslikud rahvuslikud parteid, kes pooldavad neonatsionalismi ideoloogia levitamist, on mõistnud, et pesapallikurikatega populaarsust ja valimisedu ei saavuta.

Nad on asunud parandama neonatside reputatsiooni. Kõige kergesti mõjutatavam kontingent on noored. Kõige tõhusamaks ideoloogia levitamise vahendiks on muusika ja raamatud. Mõned Euroopa neonatsionalistlikud ühendused finantseerivad noortekeskusi, et õilsal eesmärgil seeläbi endale uusi ideoloogialevitajaid ja
-pooldajaid juurde hankida.

Hoolimata rangetest seadustest, mis keelavad ja piiravad natsismi ja natslikke sümboleid, on ultraparempoolsus Euroopas ülimalt populaarne. Saksamaa, Austria, Rootsi, Taani, Norra ja Venemaa viimase aja tendentsid on näidanud, et neonatsism nendes riikides muutub ajaga üha populaarsemaks. Neonatsism lihtsalt võtab teise kuju, vahetab palet.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)