JÖÖRI FOLK – SAAREMAINE JA HÄÄ (1)

Viimaseid päevi puhkusel olles taban end ühtäkki mõttelt, mis veidi ehmatav – ma polegi kusagile jõudnud, ei reisile ega muud moodi meelt lahutama nagu puhkusel olles tavaks.

Siis aga kuulen sugulaste jutusahinaid – laupäeval on Jööri folk, kas sa ka lähed? Aga miks ka mitte? Kui osa sõpru-tuttavaid on võtnud ette tee suurfolgile Viljandisse, siis mina pistan pere autosse ja sean end Valjala valla Jööri küla poole teele, kaema, mida see Jööri folk siis endast kujutab.

SOE JA SÜDAMLIK VASTUVÕTT

Värava juures võtab meid vastu rahvarõivais sõbralik ja lahke piletimüüja, visates nalja, et hoia pilet alles, peaauhinnaks on seekord roller. Esimene meeldiv emotsioon on saadud, selline turvaline ja soe tunne tekkis – mind on oodatud. Kõrvu kajab pillimäng, lõõtsa tõmbab ja kaasa laulab Ain Hannus Haeskast.

Meie saabumishetkeks oli eeskava juba poole peal, nägemata jäi lipu heiskamine ning kuulamata vallavanema Kaido Kaasiku tervitussõnavõtt. Tantsu olid juba vihtunud Valjala segarühm ja naisrühm, Saikla tantsurühm Viktooria ja häältel kõlada lasknud Valjala segakoor Waldya. Jõuan end kiruda, et varem kohale ei tulnud. Esinema sätivad end külalisesinejad
Leisist – Leisi Värks. No mis see Värks siis on, sean end mõnuga jälgima.

Mönus ja kaasakiskuv muusika, erinevad tantsud, ja mitte ainult – juhendaja Tiina Oks lehvitab pealtvaatajate poole ja kutsub kaasa tantsima. Ning uskumatu, avastangi end ühtäkki ringmängu mängimas. Lõbus on. Kõigil on, mitte ainult minul. Näen ümberringi vaid naerusuised ja heatahtlikke inimesi ning unustan end perekonnavalssi keerutama. Õhk on jahe, aga minul on soe, suisa palav ja näen seda ka teiste nägudelt.

AVATUD TÖÖTOAD

Otsustan kaeda, mis toimub töötubades. Vilgas töö käib sepipajas. Ühe laua juurde on kogunenud rahvast, trügin lähemale. Oo, küünalde valmistamine mesilasvahast, ja millised ilusad küünlad seal valmivad! Vokiratta juures on uudistajaid, samuti ka vana sae juures. See on huvitav riistapuu, üks tõmbab ülevalt ja teine alt, ju nii siis see töö vanasti käis, ikka kaksiti, ja ikka kaksiti. Köie meisterdamist õpetavad Valjala valla mehed, kes on seda 4 aastat teinud, ainsad, kes oskavad – Toomas Kask ja Heino Pajula.

Ja siis hüütakse välja viikingite võitlus. Poisid Haapsalu taaselustajate klubist Rotelevik asuvad võitlusse. Käib tõeline lahing, peale paari hoopi puruneb ühe poisi teivas, kuid kiirelt organiseeritakse asemele uus võitlusvahend. Nagu oleksin ise muinasaegses lahingus. Super!

Seejärel hõikab ürituse peakorraldaja ja õhtujuht Viktor Martel kõiki viktoriinile, mida viib läbi Jööri külaseltsi esimees Sulev Peäske.

Humoorikalt jutustades näitab ta vanu esemeid ja ootab rahvalt õigeid vastuseid. Neid kostub erinevaid, nii mõnigi möödapanek, ka enda suust, ajab eriti naerma. Õige vastaja saab auhinnaks Valjala valla meene.

Mängima asutab end ansambel Anna Minna uues koosseisus. Saab veelgi tantsu lüüa. Mina aga ootan põnevusega loteriid, mis üsna pea algamas. Ja siis algab loterii … Uhh, hoian pöialt, ehk on ka minu number 112! Ja siis tuleb nr. 111 – see mu elukaaslase pilet!. Rõõmsal sammul sean end raamatut “Tule saartele …” kätte saama. Õhtu on ilus.

EKSPERIMENT – SEA KÜPSETAMINE MAA SEES

Kas siga on valmis? Mis siga, ei saa ma algul midagi aru. Hilisemal uurimisel selgitavad Sulev Peäske ja vallavanem Kaido Kaasik mulle lahkelt seda eksperimenti, mida esmakordselt folgil tehti. Hommikul kell 10 süüdati lõke, kell 14 pakiti salaretsepti järgi valmistatud siga fooliumisse ja pandi maa sisse kaheksaks tunniks küpsema. Kõik, kes soovisid, said tasuta maiustada uhke praega, kus lisaks notsule kartulit, kaalikat, porgandit, hapukapsast. Pakuti ka ühe kohaliku koka tehtud suppi ning toidukõrvaseks petti. Tühja kõhtu ei kannatanud küll keegi.
Rahvast oli palju. Kaugemalt tulijad oli nii mandri- kui Inglismaalt. Kokku ca 250 inimest.

MILLEST SAI ALGUSE SEE TORE ÜRITUS

Sulev Päeskelt ja vallavanem Kaido Kaasikult saan teada, et Jööri folgi mõtte algataja on Valjala rahvamaja juhataja Viktor Martel. “Kuna muuseumi juures korraldati algselt lastele ajaloopäevi, siis võibki tõdeda, et sealt see asi alguse sai,” räägivad mehed.

Küsimusele, kas ka edaspidi on plaanis seda traditsiooni jätkata, muigavad mehed üheskoos: “Nii kaua kui elame, nii kaua ka teeme ja kuna järgmine aasta on juubeliaasta (5. folk), siis kindlasti tuleb see veel suuremalt kui selleaastane üritus.”

Selline ta oli, see Jööri folk. Minu viimane puhkusepäev ja puhkuse parim elamus.
Nii et kui suisel ajal Valjala kanti satute, astuge ikka Jöörist läbi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)