Kirsi – vabatahtlik maailmarändur

Kirsi – vabatahtlik maailmarändur

 

Noorukieas ei suutnud muusikakool ja mitmed huviringid püsimatut Kirsit rakendada. Pärast Kuressaare põhikooli lõpetamist õppis neiu aasta ametikoolis õmblemist, kuid jättis kooli pooleli. Seejärel asus Kirsi õpinguid jätkama Kuressaare õhtukoolis, mis aga Taani lapsehoidjaks sõites samuti pooleli jäid. Poolteist aastat hiljem koju naastes sai ka õhtukool lõpetatud ning pärast internetikuulutuse lugemist, milles kutsuti vabatahtlikke Aafrikasse, muutus kõik. Rahutu Kirsi pühkis kodumaa tolmu jalgeilt ning põrutas tundmatusse Mosambiiki.

Õpetaja Kirsi

25-aastane neiu valis endale töö õpetajate kolledžis, kus kohalikke algklasside õpetajaid loomingulisemalt tunde andma suunati. Samuti andis Kirsi lastele inglise keelt, käsitööd, arvutiõpetust ning jagas oma teadmisi tervisest ja toitumisest. Õpetamine käis portugali keeles.

Kõige keerulisemaks pidas neiu kohalikele inglise keele tundide andmist, sest hoolimata asjaolust, et Mosambiigi kõik kuus naaberriiki on inglisekeelsed, ei osata seda riigis peaaegu üldse.
Koolides hakkavad lapsed võõrkeelt alles kuuendas klassis õppima ning kahe aasta pärast, kui koolikohustus läbi, katkeb paljude koolitee. Kahe aastaga aga keelt selgeks ei saa. Kõrgemat haridustaset lähevad omandama väga vähesed. Vaid need, kellel endal kõva tahtmine on ja
rahakott seda lubab.

Saab ka hariduseta

Tihtipeale ei tahetagi ülikooli minna, kuna Mosambiigis saab hakkama ka ilma kõrgema hariduseta. Näiteks õpetajaks võib hakata ka kümme klassi läbinud nooruk. Haridustase riigis veel väga kiita ei ole, kuid Kirsi sõnul hakkab sellest juba asja saama.

Hiljuti muudeti Mosambiigis õppekava. Tundide hulka lisati näiteks ka muusikaõpetus. Samuti on enamikes koolides juba korralikud õpikud ning selleks, et kohalikele eelkoolidele õppevahendeid hankida, pidasid Kirsi ja projektikaaslased väikest poodi.

Hariduse omandamine ja selle tase oleneb Kirsi sõnul rahast ja elukohast. Kui elatakse heas linnarajoonis ja lastel on vanemad, kes on võimelised nad kooli saatma, saavad nad ka hea hariduse. Maal või linnaäärsetes getodes, kus paljud lapsed elavad savihüttides ja ilma vanemateta, on vähetõenäoline, et haridust üldse omandama minnaksegi.

Näiteks Kirsi 15-aastane Mosambiigi „kasupoeg“, kes talle lähedaseks sai, käib alles kuuendas klassis. Poisil pole vanemaid ning üksinda elades kulub aeg enda ülalpidamise pärast muretsedes.

Valge naine, kasvata lapsi

Kuigi riigis lokkab materiaalne ebavõrdus ja korruptsioon, pole rassismist peaaegu jälgegi. Traditsioonilisi vahesid pole ka meeste-naiste suhetes, kuid mõningal määral võib naiste mitte täielikku aktsepteerimist siiski märgata. Naine peab lapsi kasvatama, kodus ja köögis askeldama ning raha eest käivad tööl vaid vähesed.

Seda, et Kirsi-vanune naine pole abielus ning tal puuduvad lapsed, ei peeta õigeks. Esialgu ei võetud neiut ka tema töös tõsiselt. Imestati, miks temasugune naine üldse tööd teeb ning kuidas sellisesse vaesesse riiki sattus.

Vaesusest ei saa Mosambiigis üle ega ümber. Europiidse rassi esindaja on kohalike arvates alati rikas ning Kirsi juttu, et mõnikord on tal endalgi rahaga kitsas käes, ei usu seal maal keegi. Materiaalselt vähem kindlustatud peredest pärit noorsandid tegid Kirsile ka hulgaliselt abieluettepanekuid – valge naisega naitumisel loodetakse vaesusest igaveseks pääseda.

Mosambiik – uus kodu

Projekti kaudu oli vabatahtlikele ette nähtud 150 dollarit kuus. Kirsil jäi sellest enda sõnul pea alati puudu, sest igapäevane kaup oli kallis. Samuti käis ta palju omal käel reisimas.

Kuna Mosambiik on suur riik, ulatudes pikalt põhjast lõunasse, oli avastamisrõõmu palju. Nii loodus, kliima kui eluolu võisid riigi lõuna- ja põhjaosas kardinaalselt erineda. Kultuurierinevuste ja kliimaga harjumine Kirsi sõnul raske ei olnud.

Otse vastupidi – teda valdas kohe kodutunne, sest Kesk-Mosambiik, kus neiu põhiliselt elas, sarnanes Eestiga. Ja need üksikud probleemid, mis mõnikord esile kerkisid, tundusid kohalike omadega võrreldes nii tühised, et ka seetõttu ei tekkinud kojumineku soovi.

Nakatus malaariasse?

Üheks suurimaks lolluseks, mida inimesed Kirsi sõnul Mosambiigis teha võivad, on jõkke ujuma minna. Meres suplemises polevat midagi hullu, kuid jõeveest võib kõiksugu haigusi saada. „Mina ujusin ikka,“ naeris neiu muretult.

Kirsi sõnul on olulisim enda puhtuse eest hoolit kanda, sest vastasel juhul tuleb vaktsiine tõesti ette ja taha teha. Kohalikud arstid diagnoosisid Kirsil ka malaaria, kuid neiu ise selles väga kindel pole. „Mosambiigis tuleb valediagnoosi panekut päris tihti ette, kuna arstidel napib patsientidega tegelemiseks piisavalt aega,“ selgitas ta. Samas püsib ka võimalus, et Kirsi haiguse lihtsalt kergekujuliselt läbi põdes.

Õpetajast projektijuhiks

Kindlat eesmärki Kirsil Mosambiiki minnes polnud. „Ma ei mõelnud, et tahan nüüd kümme eelkooli luua või vaestele toitu jagada,“ ütles ta. Kirsi tahtis lihtsalt minna, olla ning aidata. Ja see käis lihtsalt, sest mingeid eelteadmisi või mitmekordset kõrgharidust vabatahtlikelt ei oodata. Enne Aafrikasse sõitmist toimub pooleaastane väljaõpe, mille järel heategijad abivajavatesse riikidesse laiali saadetakse.

Uues projektis, mille raames ta varsti Mosambiigis tagasi on, kontrollitakse, kas vanemad toidavad oma lapsi, kas neil on piisavalt raha ja nii edasi. Seekord ei ole Kirsi Aafrikas aga pelgalt õpetaja, vaid projektijuhina.
Ja tundub, et Kirsi tõesti naudib oma tööd. Suured palganumbrid teda ei ahvatle. „Mida selle rahaga ikka teha? Pole ju vaja osta 600-krooniseid veinipudeleid ja riideid saab samuti igalt poolt,“ ütleb ta.

Üheksast viieni kontoritööd ta end tegemas ei kujuta ning väga suure tõenäosusega jääbki Kirsi välismaale. Eestis on tema sõnul küll hea olla, kuid siia jääda ta ei tahaks. Uus Kirsi juhitav projekt seob ta Mosambiigiga viieks aastaks, kuid seejärel on ta järgmiseks eesmärgiks Brasiiliat avastama minna. Reisikihk on lihtsalt nii suur.

Vabatahtlikkusest Eestis

Erinevalt jõukatest põhjamaadest, Eestis tema sõnul vabatahtlikkusega väga palju ei tegelda. „Mujal on inimestel suured rahasummad kauem käes olnud, kuid Eestis on alles hiljaaegu heale järjele saadud,“ arvas neiu.

Tema sõnul ei kehti siin seos – mida rohkem raha, seda enam hakatakse heategevusega tegelema. Inimestel on küüned ikka enda poole.
Samuti panevad Kirsit imestama eestlaste väheseid teadmised Aafrika kohta. Teatakse vaid halba poolt – HIV, malaaria, mustus, vaesus, suremus.
Samas on seal hingematvalt ilus loodus ja südamlikud inimesed. Tavainimene Eestis seda aga ei näe.

Tuttavad on Kirsi sõnul küll rääkinud, et tuleksid hea meelega Aafrikasse abistama, kuid seni pole seda keegi teinud. Neiu neid hukka ei mõista. „Eks igaüks otsib oma. Nemad leiavad mugava elu näol õnne Eestist, mina mujalt. Peaasi, et inimesed ise rahul oleksid,“ lausub Kirsi, kes rahulolust lausa pakatab.

Organisatsioon, mille kaudu Kirsi Aafrikas viibib, on Humana People to People. Kui kellelgi tekkis soov vabatahtlikkusega tegelemiseks, võib võtta ühendust Lauriga aadressil siidikas1@hotmail.com.
Kirsiga saab ühendust aadressil bravestnerd@hotmail.com.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)