Muusikast ja rohkem veel

Viljandi pärimusmuusika festivalile koguneb igal aastal väga iseäralik kontingent inimesi, keda pealtnäha ei ühenda mitte miski. Aga ühisnimetajaks on armastus folgi vastu, ükskõik mille vastu täpsemalt. Arusaadavalt on neil ka erinevad muljed ja põhjendused, miks sellel festivalil viibida. Mina klassifitseerin end pisut-muusikagurmaan-melunautleja-vana-folkar ja esindan siinkohal sellise komplekti arvamusi.

Nüüd, mil viimase ametliku kontserdi helide talveunne suikumisest on möödas juba üle kahe ööpäeva, saab toimunud üritusele distantsilt tagasi vaadata ja ilma heldimuspisarateta meenutada, milline siis oli Viljandi pärimusmuusika festival 2007. Teema oli härra Veljo Tormise ettepanekul regilaul ja meile tutvustati Mordva, Gruusia, Hispaania, Portugali, Iirimaa, Rootsi, Soome, Norra, Venemaa, Tšiili, Ungari, Kanada, Türgi, Küprose, Setu, Wales’i, Taani ja loomulikult Eesti laulutraditsiooni.

Tegelikult on nii, et kahjuks oli minu jaoks sellel folgil palju pettumusi. Mitmel juhul oli põhjuseks näiteks halb helindatus või publiku lame käitumine. Samas leidus ka kontserte, mis tõepoolest võtsid hinge kinni ja millest tekkinud energia oli võrreldav nii mõnegi tuumaelektrijaama poolt toodetavaga. Siinkohal märgin ära Tšiili laulu- ja kitarrijumala Fernando Sterni ja Soome-Norra viiulivirtuoosid ühisnimetajaga Frigg.

Lõpetuseks tahan peatuda küsimusel, mille tõttu iga õige vana-folkar on nii mõnegi pisara patja poetanud – kas antud festival on muutunud ülepromotud massiürituseks, kuhu õigetel muusikasõpradel enam asja pole? Mina ei ole nii pessimistlik.

Olgem ausad, kindlasti oli ka juba teisel-kolmandal folgil neid, kellele õllepurk armsam kui pärimusmuusika nautimine. Folgimesilaspesas on oma koht ja funktsioon kõigil, kes kohale tulnud. Ja vaadates esmaspäevahommikust talveunne suikuvat Viljandit, on vist kõigil kuskil sees pisut tühi tunne, sest jälle on käes see aeg aastast, mil folk on kõige kaugemal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)