XV Viljandi pärimusmuusika festival on läbi, elagu festival!

XV Viljandi pärimusmuusika festival on läbi, elagu festival!

 

Õigupoolest oli mul lootus kohata festivalil saarlasi, kes festivalile laulma ja musitseerima tulnud. Läks aga nii, et kohtasin küll igal sammul maailma suuremate ja väiksemate saarte muusikat ja pärimust, aga neid päris Saaremaa esinejaid sai ühe käe näppudel üles lugeda.

Kui olla täpne ja ajada peo korraldajate nimekirjades järge, siis leidsime sealt vaid … ühe, keda saarlaseks arvata võib – Jaan Tätte juniori, kes Rohelisel laval festivali avapäeval oma laule esitas.

Ei jäägi arvata muud, kui et saarlaste vägev veri voolab kaude kõigi folkijate soontes, sest möödunud nädala neljal päeval seisis Viljandi kui üks suur muusikat ja häid inimesi tulvil saar Eestimaa (peaaegu et) keskpunktis.

Need mitukümmend tuhat, keda oli jälle kord rohkem kui eelmisel aastal ja kes pärimusmuusika festivalist osa said, olid sel suvel kutsutud tagasi päris juurte juurde. Regilaul, lõppenud festivali läbiv teema, on osa meie suulisest pärimusest. Pole rahvaluule tänagi kuskile kadunud ja kui hinnata festivalil toimunut, on regilaul läbi tegemas uut tulemist.

“Uus regilaulik” aitab uuesti laulma õppida
Veljo Tormis, kelle ettepanekust tõsta regilaul festivalil esiplaanile, kõik alguse sai, sõnas “Ugala” teatris peetud ettekandes: “Kui (eelmise sajandi) seitsmekümnendail toimus regilaulu renessanss, siis üheksakümnendatel tunnetati selle tähtsust meie kultuuris.

Sealtpeale hakati tegema suuri sõnu – regilaulust rääkides kasutati väljendeid “vägi”, “sära” jt. Nüüd on aeg lõpetada suurte sõnade tegemine ja taasõppida regilaulu esitamist.”

Selleks, et (jälle)õppimine lihtsamalt läheks, andsid Veljo Tormis ja Ülo Tedre koos SP Muusikaga välja käepärases formaadis “Uue regilauliku”. Uude laulikusse on lisatud nii laulmise praktilist grammatikat kui foneetikat – põhjusel, et kaoksid valed eeskujud, näiteks iiri laulustiilis eesti regilaulu esitamine.

Tormis julgustas saalis publikut eest laulma, parandades vigu ja näidates rõhuasetusi. Vähetähtis pole ka regilaulu toon – kas on tegu kiigetooni, karjatooni või itkuga –, Pöidest üles kirjutatud “Laevahukk” on viimase heaks näiteks.

Kui põhialused selged, tuleb julgus improviseerida, edasi minna, luua kaasaegset regilaulu: seda demonstreeris kuulajaile “Ugala” ees ilmekalt hõbehäälne Tui Hirv ning päris uut folkloori sai kuulda ka laulutubades.

Kõik hea ei ole raske raha eest

Festivali programmi sirvides võib segadusse sattuda – liiga palju liiga häid esinejaid ja enamasti samal ajal! Nii võiski pargipingil näha tõsiste nägudega inimesi, ühes käes festivali buklett, teises pliiats, omavahel vaidlemas ja “õiget” alla joonimas. Populaarseteks osutusid vanad tuttavad: nii VLÜ, Oort, Untsakad Eestist kui ka meestelaulu ansambel Tbilisi Gruusiast.

Aga samavõrra tähelepanu teenisid kõik uustulnukad, olgu siis hispaania rahvalaulik Eliseo Parra või Ungari ansambel Besh o droM. Festivali peakorraldaja Ando Kiviberg võttis toimuva lühidalt kokku: “Mingeid eelistusi ei ole, kogu programm on v ä g a hea! Tuleb kõigest osa saada!”
Lisaks tihedale kontsertprogrammile oli võimalik hommikust õhtuni (ja enamasti tasuta) osaleda erinevates töötubades.

Tundub, et just see osa folgist koos Rohelise lavaga, kus kõik toimuv on kuulajaile tasuta, on oluline järjepidevuse looja. Korraldajad teavad rääkida, et nii see algabki – kõigepealt õpid laulma ja pilli mängima, siis esined kuskil tänavaserval muruplatsil, edasi tuleb Roheline lava ja kui oled usin, leiad end ühel festivalil Kirsimäe või Kaevumäe laval mitmekümne tuhande kuulaja eest.

Ka Viljandi Kultuuriakadeemias on eriti populaarsed just rahvamuusikaga seotud erialad. Akadeemia rektor Anzori Barkalaja viitab Gaussi kõverale, öeldes, et kool tegeleb selle kõvera keskmise (tavavõimekate inimestega) ja parempoolse (andekate) noortega.

Heal on kõrvalnähud

Viljandi pärimusmuusika festival ei ole paisunud liiga suureks, ehkki igal aastal leidub neid, kes seda kurdavad. Tuleb au anda korraldajatele, kes on teinud kõik, et iga “pärimussaarele” tulija oma koha leiaks.

Mõnikord tundus, et on tehtud liigagi palju: näiteks pidas osa publikust loomulikuks ühelt kontserdilt teisele jooksmist. Et-oleks-täie-raha-eest!-suhtumine häiris intiimsete kirikukontsertide ja Suure Toa koosolemiste atmosfääri. Hoolimatust suhtumisest andsid märku ka sisekontsertidel helisevad mobiiltelefonid – suurel platsil online-uudiste vahetamine.

Rohkem kui kunagi enne märkasin seekord väikeste lastega peresid – Viljandi folk on ideaalne koht kogu pesakonnaga välja tulemiseks. Ja jälle tilk tõrva meepotis: tillukeselt sülelapselt ei saa nõuda poolteist tundi vaikset paigalpüsimist, mistõttu peaks valima kontserte ja tegelusi, kuhu koos minna.

Kes tahtis, märkas peol alkoholiga liiale läinud külalisi, mahavisatud prügi või täispritsitud prill-laudu, aga näidake mulle pidu, kus seda ei juhtuks! Ando Kiviberg ütleb, et harimatusel ja hoolimatusel ei ole rahvust. Inimeseks kasvamist ei ole kellelegi keelatud.

Kohtume järgmisel aastal!

Terve perega peole tulnud haridusminister Tõnis Lukas tõdes, et nii laulupeol, Viljandis, kui paljudes väiksemates kohtades toimuva põhjal võib öelda küll, et oleme rahvusena läbi tegemas uut ärkamisaega: otsimas ja taasleidmas oma juuri ja pärimust ning üha enam väärtustamas haridust.

Selle tõestuseks on kerkiv Kirsimäe ait – Eesti Pärimusmuusika Keskus, mille ehitust mh rahastatakse vabatahtlikest annetustest. Sellest “rahvavalgustuslikust tööst”, mis keskuses tehtud saab, kuuleme küllap üsna pea. Igal huvilisel on võimalus minna ja osa saada.

XVI Viljandi pärimusmuusika festivali toimumise aeg on teada juba täna, nagu ikka juulikuu viimane nädalavahetus. Ja ärge arvake, et Ilmataadiga oleks teistmoodi kokkulepe kui viieteistkümnel möödunud festivalil: vähemalt ühe korra avanevad taevaluugid kosutavaks vihmaks ja vähemalt ühe suure loigu loob see sadu Kaevumäele kõigile tantsujalgadele!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)