Meri tuli uksest sisse

Merepäevad loovad mingi erilise tunde. Sellise kodulinna tunde. Kodu mere ääres. Tulevad külalised ja sõbrad-tuttavad. Saadakse kokku ja istutakse maha, et natuke mürtsu teha. Miinijahtija Sulevi jaoks jäävad need päevad viimaseks. Kahjuks. Tegelikult on ka Sulev justkui keegi, kes tuleb kaugelt koju. Kord aastas. Või siis Merispordi seltsi jahid, kes lipuehtes ennast kolmeks päevad Tori abajasse ankurdavad, et pidutseda.

Üksteist aastat jutti toimunud üritust võib julgelt traditsiooniks nimetada. Igal aastal natuke uutmoodi toimuv üritus, kus leiab tegevust igale maitsele.

Telkides muusika – salsarütmid, disko ja ehtne meremuusika. Eks ta natuke jänt küll ole, kui „Läänemere lainete” ajal tuleb sama telgi suure ekraani pealt kõrvalruumis mängiva „Cosmovska” telepilt. Ei läinud nagu kokku.

Rahva seas oli nurisemist, et kahe õhtu peaesineja Calle Reali vaatamise-kuulamise eest taheti raha saada. Et ei sobi nagu või. Abilinnapea Argo Kirss arvas selle peale, et erinevaid esinejaid oli nii palju, et igaüks leidis endale midagi, kui ei olnud soovi ühele kontserdile piletit osta.

Lapsed said oma osa – koos Ruudiga, kellel oli puha oma telk. Sai teha sõbrapaelu ja maalida kive. Lisaks kohtuda Ruudi väljamõelnud kirjaniku ja tagatipuks ka Ruudi endaga. Igav ei hakanud vist kellelgi.

Ja kui isegi hakkas, siis liikus mööda promenaadi ringi mees, kel kaelaehteks elus madu-uss, keda kõik soovijad lahkelt patsutada said. Või siis ronida päris ehtsa tuletõrje auto otsa või uurida paraadmundris tuletõrjuja Margus Lindmäe käest, kuidas see tulekustutamine siis ikkagi käib.

Tahad põdraliha vorsti? Või hoopis meremehesärki või näiteks kirjut seepi või teada, mida numbrid su tuleviku kohta räägivad? Seda kõike saab. Kui vaadata neid laatasid, mis toimuvad regulaarselt Kuressaares, siis vaadates merepäevade laadaplatsi võib neid esimesi lihtsalt kaltsuturuks nimetada.

Tõeline laat on vaid kord aastas ja siinsamas. Selline aus laat. Kus saab osta igast nänni ja värki, kuid mis ei ole mage. Kus ei ole Schumaheri pildiga särke ning Niki ja Adibassi jooksujalatseid. Hoopis vinnutatud põdralihavorst ja linaõli puidu immutamiseks.

Sporti tahad teha? Mine mängi rannas jalkat või Tuulehaugi nimelisel volleturniiril. Tõmba köit või sõida kanuuga. Ja kõige tipuks tee kiikingus paar tiiru üle võlli loojuva päikese taustal. Kui väga valus hakkas, siis sai endale mõõduka tasu eest lubada ühe väikese massaaži.

Söök oli ka kena. Tipp-restorani ei olnud just, aga tavalist laadatoitu sai igaüks. Juhtusin nägema, kuidas üks mandrilt pärit noorsand oli leidnud endale vist maiustamise koha. See väljendus selles, et tema ees taldrikul vedeles kuhjaga suitsulesta jäänuseid. Hambus oli mehel viimane riba kuivatatud lestast. Huuled puhtaks pühitud, mees natuke mõtles, tõusis püsti ja tuli tagasi. Käes veel üks kala. Kuivatatud särg sedakorda.

Omaette tsirkus oli leilivõtmise võistlus. Ma pean tunnistama, et see on ikka natuke ohtlik vist. Ka medvend Fred kinnitas, et põletuste ja kuumarabanduse oht on täiesti olemas.

Kuuldavasti keegi sai villid nahale ka. Leilitamise maailmameistrivõistlustel käinud Aare räägib, kuidas kuumuses on leil ikka nii kõva, et eelmine laks pole jõudnud veel ära jahtuda, kui juba uus otsa tuleb. „Pole hingamise ruumigi,” teeb Aare liigutuse, nagu tahaks Raiekivi sääre õhu kõik oma kopsudesse tõmmata.

Pisike tüdruk, kes antiigiärimeeste vahel pappkastiga ringi jalutas, müüs ka oma kaupa. Kastist vaatasid vastu kaks hallikirjut kassipoega. „Sada krooni maksab üks,” teatas nooruke äriplika.

Päevad sedakorda läbi. Järgmine aasta tulevad uuesti. Või muidu ma kolin minema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)