Eksootiline Nepaali söögikoht Everest (5)

Eksootiline Nepaali söögikoht Everest

 

Kuressaares on uus söögikoht. Asub Kauba tänaval, üsna kesklinnas ja kannab nime Everest. Teadagi, Everest on ju maailma kõige kõrgeim mägi (8848) ja asub Nepaalis, kus on veel 9 muud maailma kõrgemat mäge. Kuressaare Everest on aga Nepaali restoran, mida me viimati külastasime. Väga hea koht.

Käisime seal õhtupoolikul. Everestis oli rahulik. Nepaali päritolu omanik vestles mõningate kohalike inimestega, ettekandjad vudisid laudade vahel ning köögist piilus aeg-ajalt välja nepaallasest peakokk. Teenindajad reageerisid meie tuleku peale kibekiiresti – tervitasid ja ulatasid menüüd. Mulle hakkas seal esimesest hetkest peale meeldima.

Aeg-ajalt antakse mulle vihjeid, et kuhu võiks sööma minna ja millest kirjutada. Everesti soovitasid mulle paar tuttavat. Ja seda põhjusel, et seal pidi tipptasemel teenindus olema. Nii oligi.

Kuigi enne meid oli sööki ootamas veel 2–3 laudkonda, ei pidanud me ootama üle 10 minuti. Ettekandja ütles küll, et võib aega minna, aga roheline tee ja mahl, mille ta kohe pärast tellimuse andmist lauale tõi, tegid ooteaja parajaks. Jõime Nepaali rohelist teed. Nii värske ja nii päris. Lipton võiks ka sellist toota. Arvan, et sellel oleks lööki.

Tellisime kanasööki. Mitte kanadele mõeldud, vaid kanadest tehtud – kanasalatit ja kana-seene maguskastet riisiga. Tegelikult tellisime kaks salatit, aga kui nägime esimese toodud portsu suurust, küsisime ettekandjalt, et äkki saaks teise salatitellimuse tühistada. Kahe hiigelportsu ärasöömine näis meile võimatuna.

Aasia restoranides käies tulebki arvestada sellega, et toiduportsjonid on hiiglaslikud. Seega piisab kahele inimesele täiesti ühe inimese portsust. Nii oli ka Everestis. Tellisime kahele, aga söönuks saanuksime ka kolmekesi. Toit oli maitsev ja tervislik. Ei mingeid rasvaseid friikartuleid ja liha. Kana, riis, roheline tee ja salat, seened. Selline söök mõjub maole hästi ja on lihtsam seedida ka. Liiatigi ei olnud lõpuks toodud arvegi jalustrabav.
Oma 22 eluaasta kohta olen ma Aasia restoranides käinud küllaltki palju. Alati mängib seal india ja üldse selle kandi filme meenutav muusika. Selline võõras, harjumatu ja eksootiline.

Esialgu oli mul hirm. Pelgasin söögikohta, mis moodustab osa mulle tundmatust kultuurist. Millest ma midagi ei tea. Kõik need sümbolid, lehvikud, kujud – need ju tähistavad midagi. Niisiis istudki seal, rõõmsate värvidega võimalikult mitmekülgselt ehitud restoranis, ja mõtiskled, mida see kõik küll tähendada võiks. Aga kultuuri ja tausta tundmata on seda võimatu välja mõelda.

Everestis mängis aasia muusika. Mis ei olnud vali, nii et saime kaaslasega vestelda. Mulle meeldib söögikohtade juures muusika mõõdukas valjus. Meeldib, kui muusika ei domineeri, ei häiri, vaid on mainstream-tüüpi, selline voolav ja samas söögikohta mõnevõrra iseloomustav. Everestis mängiv muusika sobib restorani stiiliga.

Pärast, kui olime kõhu täis söönud, vestlesime ka nepaallasest peakokaga, kes räägib üsna hästi eesti keelt. Koka sõnul on restoranis kasutatavad toiduained enamjaolt pärit Eestist, samas tuuakse maitseained sisse Nepaalist, riis Indiast. Ka Everestis pakutav tee pärineb Hiinast ja Nepalist.
Menüü on Everestis kahes keeles – inglise ja eesti. Lastemenüüd kommenteerides mainis kokk, et väikestele lastele saab restoran oma stiilist hoolimata ka friikartuleid pakkuda.

Kuna selleks ajaks, kui meie seal käisime, oli Everest avatud olnud täpselt 31 päeva, siis on omanikel plaanis paljusid asju veel täiendada. Näiteks lastetoolid pidid saabuma järgmisel nädalal. Uudiseid ja infot vajavad inimesed saavad oma nälja kustutada tasuta WIFI-ga netis surfates või kohalikke ja üleriigilisi päevalehti lugedes. Kõik on olemas. Teenindus on kiire, hea, operatiivne ja äärmiselt kliendisõbralik.

Nepaallased on päris palju vaeva näinud, et nende söögikoha külastajad tunneksid ennast koduselt, mugavalt ja hästi. Mina omakorda loodan, et nad ei tunne ennast Eestis võõrastena ja neilgi on siin hea.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 351 korda, sh täna 1)