Kuressaares on uus söögikoht. Asub Kauba tänaval, üsna kesklinnas ja kannab nime Everest. Teadagi, Everest on ju maailma kõige kõrgeim mägi (8848) ja asub Nepaalis, kus on veel 9 muud maailma kõrgemat mäge. Kuressaare Everest on aga Nepaali restoran, mida me viimati külastasime. Väga hea koht.
Käisime seal õhtupoolikul. Everestis oli rahulik. Nepaali päritolu omanik vestles mõningate kohalike inimestega, ettekandjad vudisid laudade vahel ning köögist piilus aeg-ajalt välja nepaallasest peakokk. Teenindajad reageerisid meie tuleku peale kibekiiresti – tervitasid ja ulatasid menüüd. Mulle hakkas seal esimesest hetkest peale meeldima.
Aeg-ajalt antakse mulle vihjeid, et kuhu võiks sööma minna ja millest kirjutada. Everesti soovitasid mulle paar tuttavat. Ja seda põhjusel, et seal pidi tipptasemel teenindus olema. Nii oligi.
Kuigi enne meid oli sööki ootamas veel 2–3 laudkonda, ei pidanud me ootama üle 10 minuti. Ettekandja ütles küll, et võib aega minna, aga roheline tee ja mahl, mille ta kohe pärast tellimuse andmist lauale tõi, tegid ooteaja parajaks. Jõime Nepaali rohelist teed. Nii värske ja nii päris. Lipton võiks ka sellist toota. Arvan, et sellel oleks lööki.
Tellisime kanasööki. Mitte kanadele mõeldud, vaid kanadest tehtud – kanasalatit ja kana-seene maguskastet riisiga. Tegelikult tellisime kaks salatit, aga kui nägime esimese toodud portsu suurust, küsisime ettekandjalt, et äkki saaks teise salatitellimuse tühistada. Kahe hiigelportsu ärasöömine näis meile võimatuna.
Aasia restoranides käies tulebki arvestada sellega, et toiduportsjonid on hiiglaslikud. Seega piisab kahele inimesele täiesti ühe inimese portsust. Nii oli ka Everestis. Tellisime kahele, aga söönuks saanuksime ka kolmekesi. Toit oli maitsev ja tervislik. Ei mingeid rasvaseid friikartuleid ja liha. Kana, riis, roheline tee ja salat, seened. Selline söök mõjub maole hästi ja on lihtsam seedida ka. Liiatigi ei olnud lõpuks toodud arvegi jalustrabav.
Oma 22 eluaasta kohta olen ma Aasia restoranides käinud küllaltki palju. Alati mängib seal india ja üldse selle kandi filme meenutav muusika. Selline võõras, harjumatu ja eksootiline.
Esialgu oli mul hirm. Pelgasin söögikohta, mis moodustab osa mulle tundmatust kultuurist. Millest ma midagi ei tea. Kõik need sümbolid, lehvikud, kujud – need ju tähistavad midagi. Niisiis istudki seal, rõõmsate värvidega võimalikult mitmekülgselt ehitud restoranis, ja mõtiskled, mida see kõik küll tähendada võiks. Aga kultuuri ja tausta tundmata on seda võimatu välja mõelda.
Everestis mängis aasia muusika. Mis ei olnud vali, nii et saime kaaslasega vestelda. Mulle meeldib söögikohtade juures muusika mõõdukas valjus. Meeldib, kui muusika ei domineeri, ei häiri, vaid on mainstream-tüüpi, selline voolav ja samas söögikohta mõnevõrra iseloomustav. Everestis mängiv muusika sobib restorani stiiliga.
Pärast, kui olime kõhu täis söönud, vestlesime ka nepaallasest peakokaga, kes räägib üsna hästi eesti keelt. Koka sõnul on restoranis kasutatavad toiduained enamjaolt pärit Eestist, samas tuuakse maitseained sisse Nepaalist, riis Indiast. Ka Everestis pakutav tee pärineb Hiinast ja Nepalist.
Menüü on Everestis kahes keeles – inglise ja eesti. Lastemenüüd kommenteerides mainis kokk, et väikestele lastele saab restoran oma stiilist hoolimata ka friikartuleid pakkuda.
Kuna selleks ajaks, kui meie seal käisime, oli Everest avatud olnud täpselt 31 päeva, siis on omanikel plaanis paljusid asju veel täiendada. Näiteks lastetoolid pidid saabuma järgmisel nädalal. Uudiseid ja infot vajavad inimesed saavad oma nälja kustutada tasuta WIFI-ga netis surfates või kohalikke ja üleriigilisi päevalehti lugedes. Kõik on olemas. Teenindus on kiire, hea, operatiivne ja äärmiselt kliendisõbralik.
Nepaallased on päris palju vaeva näinud, et nende söögikoha külastajad tunneksid ennast koduselt, mugavalt ja hästi. Mina omakorda loodan, et nad ei tunne ennast Eestis võõrastena ja neilgi on siin hea.
Loading ...
Jube kole on lugeda toidust ja teenindusest nii kaugel oleva inimese arvustusi. Täiesti lapse jutt, äkki võiks läbi lugeda mõne asjakohase raamatu või natuke rohkem käia ennem ringi ja siis hakata alles arvustusi kirjutama. Ma olen lugenud kõiki siinseid arvustusi ja kõigest kõlab läbi täielik ebaproffesionaalsus.
Vabandust kui ma nüüd liiga tegin kellegile aga see on lihtsalt kurb.
Kõige pealt tahaksin teada, kellega on tegemist. Kas olete gurmee või gurmaan-hõrgutseja või lõbusööja?
Tegelikult pean tõesti tunnistama, et olen veidi noorevõitu:22 ei ole Eesti ajakirjandusmaastikul veel mingi autoriteetne vanus, selles hoolimata olen ise juba mõnda aega jõudnud teenindussfääris töötada- nii Eestis kui väljaspool seda. Seda teevad paljud tudengid ülikooli kõrvalt, seega päris nii ka öelda ei saa, et ma ei tea asjast üldse midagi. Ei pea palju teaduslikke raamatuid lugema, et aru saada, kas see, kui ootad näiteks oma tellimust pool tundi kuni tund aeg, on hea või halb.Selliseid elementaarsemaid asju saab ka suure teenindusalase teadmispagasita suurepäraselt hinnata.
Teiepoolne kriitika ei kurvasta ega solva mind sugugi, pigem teeb nõutuks.Mulle meeldib kuulata, lugeda ja saada sellist kriitikat, mis mind ennast edasi arendab, mitte sellist, mis lihtsalt ütleb:” ah teate, see ei kõlba kuskile”. Tahaksin väga teada, millistes aspektides olen arvustusi kirjutades mööda pannud ja milline on Teie nägemus ühest professionaalsest söögikoha arvustusest. Võib olla on Teie nöol tõesti tegemist ühe professionaalse arvustajaga, keda oskan tööandjale soovitada.
Ette tänades ja tervitades,
Lapsikute lugude autor.
Olen ka lugenud neid arvustusi ja mida soovitada…
1. Veidi raamatuid kammida ei teeks paha tõesti
2. Oska märgata pisiasju, sest kõik suured asjad koosnevad neist
ja veel…kas nõud on säravad ja klaasid puhtad…kas lina on laual puhas…jne.
Üldiselt on ikkagi nii, et kui ma olen korra autoga kiiresti sõitnud ei tähenda, et ma oskaks autodest arvustusi kirjutada….mmh..kena pehme tool…ilus punane…5+
Kahjuks on meil piiratud tähemärkide arv, vastasel juhul võiksin kõikidest pisidetailidest ja asjadest 10 lehekülge kokku küll kirjutada. Ja mis kõige olulisem, mis tähtsust, et mõne söögikoha klaasid on puhtad ja linad on pestud, kui pead seal oma tellimust tund aega ootama ja pool tundi käega lehvitama enne kui ettekandja sind märkab.
Aga siiski Te ei vastanud küsimusele: kas olete gurmaan või gurmee. See, et teise nime all kirjutate ja lisate väljendi “ olen ka lugenud”, ei tee Teie esimest arvamust autoriteetsemaks. Paljud oskavad viriseda ja vinguda, vähesed konstruktiivset kriitikat esitada.
Kui käiksite välja kindlad ettepanekud ja söögikoha arvustuse kirjutamise kriteeriumid, võiksin neid kuulda võtta. Jutust tundub, et teate, mis on õige ja kui olete teenindusealast kirjandust hoolega lugenud,ei tohiks kindlate ettepanekute esitamine Teile raskusi valmistada.
Seega ootan konkreetseid ettepanekuid.
Ps! Mõnikord on naiivsus ja lapsikuks omaette vooruslikkus.
Eelmistega nõus rohkem peaks hindama toitu, klassikalised kriteeriumid on toidu puhul kõige pealt visuaalne siis lõhnad ja kõige lõpuks maitse. See kas toit on maole hea või ei, no ma ei tea kas see on ikka kõige tähtsam. Ma usun, et hanemaks pole mitte maole kõige parem aga ikkagi hinnatakse seda üsna kõrgelt kõikjal maailmas. Just nimelt üldine puhtus (klaasid, linad, noad/kahvlid) teenindaja tähelepanelikus ja proffesionaalsus. Minul näiteks pole midagi selle vastu, kui ma pean restoranis 30min. toitu ootama, see on täiesti normaalne aeg. Pigem tekib mul kahtlus siis, kui ma saan salati kätte 10 minutiga, see näitab, et järelikult on see salat juba eelnevalt valmis lõigatud või isegi segatud. Soovitaks lugeda näiteks Heidi Vihma või Aavo Koka (Armand Kokk) arvustusi. Aga samas tõesti, kui autor on alles nii noor siis on veel aega kogemusi koguda ja tunda. Edu igatahes edaspidiseks. Samas kui autoril on huvi siis ma võin natukene aidata ja näidata sellel raskel aga väga meeldival teel toidumaailma.