Vändates koju – Finito

Vändates koju – Finito

 

Neljateistkümnes lugu, kus möödub palju kilomeetreid, jääb selja taha mitu riiki ning pärast praamist mahajäämisest tingitud ööd Lätis jõutakse lõpuks ometi koju ning Raul tuleb õllega tervitama.

Saksa kämpingus kohatud sakslasest noormees osutus kosmopoliidiks. Saksamaal hoidis teda ainult võitlus oma lapse pärast, keda ta ei tahtnud näha sirgumas “tüüpiliseks piiratud maailmavaatega sakslaseks”, nagu ta ütles, vaid normaalseks maailmakodanikuks. Ta ei olnud sakslastest väga suures vaimustuses, eriti ida-sakslastest, kelle esindaja oli ka tema eksabikaasa. See, kellega ta nüüd lapse pärast kakles ja kohut käis.
Aga noh, mis ma ikka mölisen – mina tean sellest loost vaid ühte poolt, millega täitus pea pool ööd kämpingus, kus me kuuvalgel plaskutäie eau de vie’d ja kaks liitrit valget veini jutustades ära jõime.

Hommik ennustas ilusat ilma.

Olles kämpingus kaheaastase plikatirtsu poolt teele õnnistatud, polnud teha muud, kui ainult edasi uhada. Kui ma ka alguses sõitsin mööda väiksemaid teid, siis lõpuks viisid viidad mind ikkagi kiirteele. Mis seal ikka, ma polnud enam jalgrattal ometigi.
Ausalt, nii suuri kiirteid ei olnud ma varem näinud. Noh, selliseid, et kui sul 130 km/h rauas on, ei tundu tee kuidagi lühenevat või edenevat. Sõidad ja sõidad, aga kuna mitte midagi ei toimu, tahab silm kinni vajuda ning kann väsib istumisest ära. Sõita on küll hullult äge, aga oi kui igav.

Sel päeval jõudsin peaaegu Poola piirini. Oleks võinud edasi sõita, aga mingi imelik kiiks, mis korrutas, et ei tahaks Poolas mitut ööd veeta, tiksus peas. Nii mõtlesingi, et kui teen ühe peatuse piiri ääres, siis ööbin Poolas vaid ühe öö ning edasi olengi juba Leedus või isegi Lätis.
Niisiis leidsin miski väikese hotelli, kus öö maksis 30 euri, mille eest sai tsikli kindlasse kohta parkida, õhtu läbi saksa kanalitest Chuck Norrist ja David Hasselhoffi vaadata ning veel hommikust süüa.

Naljakas, kui lihtsalt riigipiiride ületamised käivad. Tere, head aega – ja oledki jälle teel. Ma ei saa vist sellest kunagi üle, et muiste oli võõrastel Saaremaale tulemiseks viisat vaja.
Esimene asi, mis Poolas märkimist vääris, oli lõhn. Pidin kõigepealt läbima miski suht väikese tee männimetsade vahel, kus hoomasin esimest korda mingit kodust lõhna. Nagu suvel Saaremaal. Mingi selline igatsev mälestus.
Poola teed olid enamasti päris masendavalt kohutavad. Olin sellest varem kuulnud, kuid ei uskunud, et asi nii hull on. Aga pole ka imestada: väikeseid külakesi ja teid läbivad tohutud veokite rivid. Neid on tõesti palju ja ime siis, et teed on ära vajunud ja asfalt õhukeseks muljutud nagu rongi alla jäänud kopikas.

Kui siia lisada veel Poola liikluses vohav lõputu pohhuism, eriti möödasõitudel, hakkad võib-olla aru saama, kui äge seal sõita oli. Saksa kiirteedega võrreldavast uinutavast kulgemisest oli asi kaugel, silmadel ja kätel-jalgadel oli päev otsa tegemist. Eriti pärast seda, kui mul õnnestus üks vale mahasõit teha ning avastasin end Varssavi poole suunduvalt tasuliselt kiirteelt, kuigi tahtsin rohkem põhja poole minna. Selgus, et kiirteel eksimise eest pidin maksma 11 zlotti ning järgmiste paljude kümnete kilomeetrite jooksul ei olnud sealt ühtegi maha ega pealesõitu. Masendav ring omaenda lolluse pärast.

Ma natuke kartsin ikka Poolat. Igasugu tondijutte on sellest kohast räägitud ja nii ei soovinud ma mingil juhul väga pimeda peale jääda. Rääkimata tsikliga kuskil telkimisest. Niisiis, olles sel päeval sõitnud ligi 500 kilomeetrit, peatusin mingis külakeses ühes teeäärses motellis. Jah, 500 km päevas on Poola kohta hullult palju – arvestades teeolusid, remonte, linnade läbimisi, tuli seal keskmiseks kiiruseks 50 km/h.
Teine kohutav asi Poolas on see, et mitte keegi ei oska ühtegi keelt peale poola keele. Isegi motellitädi, kes võiks ju ometigi inimestega suhelnud olla. Joonistasin talle paberile number ühe, kuu ja küsimärgi, mis minu meelest pidi tähendama küsimust, kui palju üks öö motellis maksab. Sinna juurde tehes veel lasteaia tudumisliigutust, pannes käed põse kõrvale ja sulgedes korraks silmad.

Tädi sai aru küll.

Motell ise oli mõnus. Nagu filmis. Hullult prosta ning telekast tuli sahisevalt vaid kaks poolakeelset kanalit. Poogen, ma olin väsinud.
Järgmisel päeval ainult sõitsin. Jälle. Tehes vaid vajalikke tankimis- ning kannikapuhkamise peatusi. Mingil imelikul kombel oli mul ilmaga hullult jopanud ja päris lahe oli sõita. Hoolimata ka sellest, et mul mitmes kohas oli raskusi õige tee leidmisega. Ikkagi oli tore. Põhja-Poola on ikkagi väga ilus.

Leetu jõudes oli juba päris selline tunne, nagu oleks koju jõudnud. Välja arvatud see, et kümme kilomeetrit pärast piiri hakkas rahet sadama. Ikka selliseid pöidlasuurusi jurakaid, et jube valus oli isegi läbi nahast pükste ja jope. Pidasin ratta kinni, sest märjaga sõit ei ole 1-mm mustriga rehvil ülearu mõistlik. Õnneks läks torm kiirelt üle.
Koduigatsus oli sel päeval nii suur, et hoolimata tohutust pingutusest ja väsimusest, sõitsin edasi nii kaua, kui jaksasin. See oli esimene õhtu, mil sõitsin kuni pimedani.

Teadsin, et juba järgmisel päeval jõuan koju. Suund oli Ventspilsi peale, sest Oma Saare rahvas tegi mulle praamipileti välja. Oli kolmapäev ning peatusin lõpuks pärast 700-kilomeetrist päeva Klaipeda lähistel kiirteeäärses motellis. Ära lase end eksitada, see 700 km tähendas rohkem kui 12 tundi sõitmist, mis on päris väsitav isegi laheda tsikliga.
Minu bronn Saaremaa praamile oli alles reede õhtul kella kuueks. Mingi imelik loogika mo peas arvutas, et kui parvlaev läheb reedel kell kuus, siis regulaarse laevaühenduse puhul võiks ta minna ka neljapäeval samal ajal ehk siis järgmisel päeval polegi eriti sõita vaja ning võin hommikul magada.
Magamine oli kohati natuke keeruline, sest motell näis olevat ainus koht ümbruskonnas, kus öösel kolmeni diskotada ja juua saab. Niisiis käis mürtsumine ja möla poole ööni, mil ma põhiliselt mõtlesin sellele, et mõni idioot tsikli kallale ei kipuks.

Leedu ja Läti on päris tillukesed. Noh, viuhh, ja juba oledki teises riigis. Aga mitte piisavalt kiiresti.
Ventspilsi jõudes olin äkitse silmitsi masendava tõsiasjaga, et regulaarne laevaühendus ei tähenda seda, et laevad samal ajal lähevad. Sellepäevane Saaremaa praam väljus kell 10 hommikul. Vaatasin kella – 10.45.

Järgmise laevaühenduseni jäi üle 30 tunni.

Õnneks oli piletitüdruk tore ja lubas mul oma kompuutrist Eesti ja Läti ilma uurida. Selgus, et Riias ja Pärnu kandis sadas vihma ja äikest. Ma ei tahtnud vihmaga sõita ja nii üritasin leppida sellega, et jään ööks Ventspilsi.
Uhh. Ma ei taha Ventspilsi kohta midagi eriti öelda. Äge rand on. Ja paar toredat parki. Muu mulle eriti ei meeldinud ning nii leidsin end ühe perekonna juures tuba üürimast. Ostsin kilekoti täie Läti õlut, ühe venekeelse Suvorovi raamatu ning nii see õhtu kulges.
See oligi mo viimane reisipäev Iirist koju tulles. Ausalt, ma polnud Iirimaale juba mõnda aega isegi mõelnud.

Järgmisel õhtul veeretasin tsikli praamile ning praam tõi mind sadamasse, kus ootas Raul õllega. Elu oli jälle nagu vanasti. Peaaegu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)